15/06/2026
Kondase Keskuse teisel korrusel on vÀrskelt avatud Tuuli Puhvli ja Sulev Kuuse nÀitus "Lilled vÀÀrikale hiirele". Missuguse nÀitusega on tegu? Kes on see vÀÀrikas hiir?
"Kuidas me Suleviga vÀÀrikate hiirte nÀitust tegime."
Seletuskiri.
Et kĂ”ik ausalt Ă€ra rÀÀkida, vĂ”iks alustada nĂ€iteks sealt, et mĂ”ned head aastad tagasi kutsus Edith meid Suleviga tegema Prima Vista kunstiprogrammi nĂ€itust Tiibetist, kus me mĂ”lemad eri aegadel kĂ€inud olime. Sulevi fotodest ja minu maalitud taustadest sĂŒndisid kollaaĆŸid, aga pĂ”hiline oli see, et koostöö oli vĂ€ga tore ja lĂ”bus protsess, millest jĂ€i ilus mĂ€lestus ja vĂ€ike kripeldus, et ehk vĂ”iks veelgi proovida. Teine oluline sĂŒndmus oli see, kui möödunud aasta sĂŒgisel kutsus Pille meid enda poole maale taimetrĂŒkki proovima.
NĂŒĂŒd jĂ”uame lĂ”puks siis selle nĂ€ituse juurde, mille Sulev 2025. aasta novembrisse Promenaadiviide kokku oli leppinud ja millest meil septembri alguseks polnud muud, kui plaan seda koos teha. HĂŒvaks nĂ”uks sai idee, et tĂ”mbame raamidele juba taimedega trĂŒkitud kangad ja hakkame siis samm-sammult edasi minema. Minu plaan oli, et temaatiline ja sisuline pool lĂ€htuks Sulevi erialast â bioloogia, teadusjoonised, rakud, laborihiired. Taimed on niigi juba taustaks.
Esmalt vĂ”tsime kĂ€tte akvarellipliiatsid ja joonistasime ja kirjutasime töödele jooniseid ja tekstilĂ”ike Sulevi ĂŒlikooliaegsetest konspektidest. Siis tegime sedasama mĂ”nda kohta veel diatĂŒĂŒpiatehnikas (tĂ”mmis trĂŒkivĂ€rviga kaetud plaadilt kanga teiselt poolt joonistades). SeejĂ€rel lĂ”ikas Sulev linoolist vĂ€lja kolm-neli erinevat hiirekest ja trĂŒkkis neid vapralt ja vÀÀrikalt töödele. Ja siis lĂ€ks veel eriti lĂ”busaks, kui sai vĂ€lja otsitud kaltsukott ja sealt tĂŒkikesi (vĂ”i ka pool vihmavarju) töödele kleebitud-tikitud. Sulev osutus ĂŒtlemata tubliks tikkijaks, praktiseerides erilise osavusega ĂŒleaisapistet ja kuusepistet.
NĂ”nda see nĂ€itus kahe kuuga valmis saigi. Ăhtegi pĂ€eva ĂŒle ei jÀÀnud, aga puudu ka ei tulnud. Koostöö oli loominguline ja lustlik. Kui ĂŒhel ideed vĂ”i jaks otsa said, siis teisel ikka mingi plaan taskus oli.
Omamoodi tegelaseks terves selles loomisloos sai aga Daniel Keyesi raamat «Lilled Algernonile», mida me Suleviga mĂ”lemad ahnelt ĂŒle lugesime. See on lugu vaimselt alaarenenud mehest Charlie Gordonist, kes lĂ€bib eksperimendi, et oma intelligentsi suurendada. Katse prototĂŒĂŒbiks saab laborihiir Algernon, kelle peal protseduur edukalt toimib. LĂ”puks langeb ka ĂŒlimalt intelligentseks muutunud Charlie Gordon hÀÀbuvasse seisundisse, jĂ€ttes oma viimaseks palveks panna lilled hiir Algernoni hauale. See jutt oli nĂ€ituse autoritele aastaid hiljemgi sellise mĂ”juga, et nĂ€ituse nimeks osutus âLilled vÀÀrikale hiireleâ, parafraseerides D. Kayesi novelli pealkirja.
JĂ€rgmiseks juhtus see, et Mare Hunt Kondasest tuli eelmisel sĂŒgisel Tartusse Promenaadi 5-de meie nĂ€ituse avamisele, ja kutsuski meid Suleviga vĂ€ga kenasti oma töödega Viljandisse nĂ€itust tegema. Kutse vĂ”tsime me loomulikult lahkelt vastu, mĂ”ne töö tegime juurde ka 2026. aastal ja siin me nĂŒĂŒd olemegi.
Tuuli Puhvel ja Sulev Kuuse