18/07/2026
„𝐎𝐥𝐞𝐦𝐞 𝐤𝐮𝐮𝐥𝐧𝐮𝐝 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐡𝐞𝐚𝐝 𝐧𝐢𝐢 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐥𝐨𝐨𝐝𝐮𝐬𝐞 𝐤𝐮𝐢 𝐤𝐚 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭𝐞 𝐤𝐨𝐡𝐭𝐚"
South for Winter on Uus-Meremaa – USA ansambel, kelle tekkelugu kõlab peaaegu sama filmilikult kui nende muusika. Bänd sai alguse Peruus, kus kaks noort vabatahtlikku, Nick Stone ja Dani Cichon, kohtusid juhuslikult, avastasid ühise armastuse laulude vastu ning kirjutasid esimese ühise loo. Aastate jooksul on sellest juhuslikust kohtumisest kasvanud rahvusvaheline indie-folgitrio, kes rändab mööda maailma, jutustades lugusid armastusest, rännakutest ja inimestest, keda teel kohatakse.
Peagi jõuab South for Winter Eestisse ning astub üles Viru Folgil. Enne kohtumist Eesti publikuga rääkis Dani Cichon koosluse ebatavalisest algusest, pidevast teel olemisest ning iseseisva muusikuelu rõõmudest ja raskustest.
❓ 𝐓𝐞𝐢𝐞 𝐩𝐮𝐛𝐥𝐢𝐤 𝐭𝐞𝐚𝐛, 𝐞𝐭 𝐤𝐨𝐡𝐭𝐮𝐬𝐢𝐭𝐞 𝐏𝐞𝐫𝐮𝐮𝐬, 𝐤𝐮𝐬 𝐭𝐨̈𝐨̈𝐭𝐚𝐬𝐢𝐭𝐞 𝐯𝐚𝐛𝐚𝐭𝐚𝐡𝐭𝐥𝐢𝐤𝐞𝐧𝐚. 𝐊𝐮𝐢 𝐦𝐨̃𝐭𝐥𝐞𝐭𝐞 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐥𝐞 𝐞𝐬𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞𝐥𝐞 𝐤𝐨𝐡𝐭𝐮𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥𝐞 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐬𝐢, 𝐤𝐚𝐬 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐮𝐬 𝐤𝐨𝐡𝐞, 𝐞𝐭 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐨𝐧 𝐨𝐦𝐚𝐦𝐨𝐨𝐝𝐢 𝐦𝐮𝐮𝐬𝐢𝐤𝐚𝐥𝐢𝐬𝐞 𝐬𝐚𝐚𝐭𝐮𝐬𝐞𝐠𝐚, 𝐯𝐨̃𝐢 𝐨𝐥𝐢 𝐬𝐞𝐞 𝐭𝐨𝐥 𝐡𝐞𝐭𝐤𝐞𝐥 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐩𝐫𝐚𝐤𝐭𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐨𝐬𝐭𝐨̈𝐨̈?
Naljakal kombel ei tundunud see alguses kumbki. See oli lihtsalt üks põgus kohtumine. Veetsime küll nende kahe nädala jooksul palju aega koos, kuid me ei eeldanud, et pärast reisi üldse ühendust hoiame. Ammugi ei osanud me arvata, et sellest kujuneb ansambel, mis hakkab mööda maailma tuuritama.
❓ 𝐎𝐥𝐞𝐭𝐞 𝐫𝐚̈𝐚̈𝐤𝐢𝐧𝐮𝐝, 𝐞𝐭 𝐭𝐞𝐢𝐞 𝐞𝐬𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐮̈𝐡𝐢𝐧𝐞 𝐥𝐚𝐮𝐥 «𝐅𝐚𝐥𝐥𝐞𝐧 𝐒𝐞𝐞𝐝𝐬» 𝐬𝐮̈𝐧𝐝𝐢𝐬 𝐏𝐞𝐫𝐮𝐮𝐬 𝐮̈𝐡𝐞 𝐦𝐚𝐣𝐚 𝐤𝐚𝐭𝐮𝐬𝐞𝐥. 𝐌𝐢𝐬 𝐬𝐞𝐚𝐥 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐮𝐬? 𝐊𝐚𝐬 𝐥𝐚𝐮𝐥 𝐯𝐚𝐥𝐦𝐢𝐬 𝐭𝐨̃𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐣𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐡𝐞𝐭𝐤𝐞𝐬 𝐣𝐚 𝐩𝐚𝐢𝐠𝐚𝐬 𝐯𝐨̃𝐢 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐚𝐣𝐚 𝐣𝐨𝐨𝐤𝐬𝐮𝐥 𝐬𝐚𝐚𝐧𝐮𝐝 𝐩𝐢𝐠𝐞𝐦 𝐥𝐞𝐠𝐞𝐧𝐝?
(Naerab.) See juhtuski täpselt nii! Päevad möödusid meil matkaradadel ja kasvuhooneid ehitades, õhtud aga teiste vabatahtlikega vesteldes ja koos muusikat tehes. Olime mõlemad kitarriga reisivad laulvad laulukirjutajad, nii et alustuseks näitasime teineteisele oma loomingut.
Ühel õhtul otsustasime mängida duetti – selleks osutus filmist «Once» tuntud «Falling Slowly». Olime üllatunud, kui hästi meie hääled kokku kõlasid. Seejärel mõtlesime, et proovime koos ühe loo kirjutada, ning avastasime sama suure üllatusega, kui hästi meie laulukirjutamise stiilid teineteist täiendavad.
Kõik toimus üsna loomulikult ja samm-sammult – noh, nii järk-järgult, kui üks asi kahe nädala jooksul üldse areneda saab.
❓ 𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐤𝐢𝐫𝐣𝐞𝐥𝐝𝐚𝐤𝐬𝐢𝐭𝐞 𝐨𝐦𝐚𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐬𝐢𝐝𝐞𝐭 𝐭𝐚̈𝐧𝐚? 𝐊𝐮𝐢𝐯𝐨̃𝐫𝐝 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐞 𝐞𝐞𝐥𝐤𝐨̃𝐢𝐠𝐞 𝐥𝐨𝐨𝐦𝐢𝐧𝐠𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐩𝐚𝐫𝐭𝐧𝐞𝐫𝐥𝐮𝐬 𝐣𝐚 𝐤𝐮𝐢 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐢𝐬𝐢𝐤𝐥𝐢𝐤𝐮𝐦𝐚𝐭?
Pole ilmselt üllatav, et meie kohtumine Peruus viis esmalt armusuhteni ja alles hiljem ansambli sünnini. Me oleme abielus.
❓ 𝐓𝐞𝐢𝐝 𝐭𝐮𝐧𝐭𝐚𝐤𝐬𝐞 𝐚𝐧𝐬𝐚𝐦𝐛𝐥𝐢𝐧𝐚, 𝐤𝐞𝐬 𝐯𝐞𝐞𝐝𝐚𝐛 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐞 𝐨𝐬𝐚 𝐚𝐣𝐚𝐬𝐭 𝐭𝐮𝐮𝐫𝐢𝐝𝐞𝐥. 𝐊𝐚𝐬 𝐭𝐞𝐢𝐞 𝐥𝐚𝐮𝐥 «𝐀𝐥𝐥 𝐖𝐞 𝐇𝐚𝐯𝐞» 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐞𝐥𝐮𝐯𝐢𝐢𝐬𝐢 𝐨𝐭𝐬𝐞𝐧𝐞 𝐬𝐮̈𝐦𝐛𝐨𝐥 𝐣𝐚 𝐨𝐧 𝐞𝐡𝐤 𝐤𝐨𝐠𝐮 𝐭𝐞𝐢𝐞 𝐥𝐨𝐨𝐦𝐢𝐧𝐠 𝐦𝐢𝐧𝐠𝐢𝐥 𝐦𝐨𝐞𝐥 𝐦𝐨̃𝐣𝐮𝐭𝐚𝐭𝐮𝐝 𝐥𝐢𝐢𝐤𝐮𝐦𝐢𝐬𝐞𝐬𝐭, 𝐫𝐚̈𝐧𝐝𝐚𝐦𝐢𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐣𝐚 𝐩𝐢𝐝𝐞𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐭𝐞𝐞𝐥 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞𝐬𝐭?
Teeme sageli nalja, et laul «All We Have» muutub meie jaoks iga päevaga aina tähendusrikkamaks. See oli üks esimesi lugusid, mille kirjutasime, inspireerituna ajast, mil elasime sisuliselt seljakotist ja kogusime pigem mälestusi kui asju.
Nüüd elame veelgi rohkem seljakotist, sest oleme nii palju tuuril. Samas ütleksime, et meie muusikat kujundavad sama palju huvitavad lood, mille otsa oma rännakutel satume, kui elu teel ise.
❓ 𝐎𝐥𝐞𝐭𝐞 𝐞𝐬𝐢𝐧𝐞𝐧𝐮𝐝 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮𝐝𝐞𝐬 𝐫𝐢𝐢𝐤𝐢𝐝𝐞𝐬. 𝐊𝐚𝐬 𝐩𝐮𝐛𝐥𝐢𝐤 𝐨𝐧 𝐞𝐫𝐢 𝐩𝐚𝐢𝐠𝐮𝐬 𝐯𝐚̈𝐠𝐚 𝐞𝐫𝐢𝐧𝐞𝐯 𝐯𝐨̃𝐢 𝐨𝐧 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭𝐞 𝐫𝐞𝐚𝐤𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧 𝐭𝐞𝐢𝐞 𝐦𝐮𝐮𝐬𝐢𝐤𝐚𝐥𝐞 𝐡𝐨𝐨𝐩𝐢𝐬 𝐮̈𝐥𝐥𝐚𝐭𝐚𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐬𝐚𝐫𝐧𝐚𝐧𝐞?
Publik on paiguti tõesti erinev ning aja jooksul oleme märganud ka teatud mustreid. Näiteks Uus-Meremaa ja Saksamaa publik on alguses sageli veidi tagasihoidlikum kui Ameerika ühendriikides või Inglismaal.
Samas võivad erinevused ühe ja sama riigi sees olla sama suured kui riikide vahel. Oleme ääretult tänulikud, et oleme kohanud imelisi kuulajaid igas riigis, kus oleme esinenud. Meile on meeldinud iga paik, kuhu oleme sattunud. Kui see nii poleks, ei teeks me seda enam.
❓ 𝐊𝐚𝐬𝐮𝐭𝐚𝐭𝐞 𝐯𝐚̈𝐠𝐚 𝐞𝐫𝐢𝐧𝐞𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐩𝐢𝐥𝐥𝐞. 𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐨𝐭𝐬𝐮𝐬𝐭𝐚𝐭𝐞, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐢𝐧𝐬𝐭𝐫𝐮𝐦𝐞𝐧𝐭 𝐦𝐨̃𝐧𝐞𝐥𝐞 𝐥𝐨𝐨𝐥𝐞 𝐤𝐨̃𝐢𝐠𝐞 𝐩𝐚𝐫𝐞𝐦𝐢𝐧𝐢 𝐬𝐨𝐛𝐢𝐛?
Hea küsimus! Mõne loo puhul tundub õige pillikoosseis justkui iseenesest selge. Näiteks meie rahulikumate lugude selgrooks on sageli sõrmitsetud akustiline kitarr. Teiste lugude puhul tuleb aga palju katsetada. Ja iga kord, kui arvame, et oleme leidnud mõne loo jaoks täiusliku kõla, liitub meie tuuriga mõni uus muusik, kes lisab mõne oma instrumendiga täiesti uue värvingu – ning meile hakkab see versioon palju rohkem meeldima.
Duona on meie põhikoosseis üsna kindel: kaks häält, akustiline kitarr, mandoliin, elektrikitarr, jalaga mängitav löökpill ja vahel ka põrandatrumm (floor tom). Kuid ansambli kõlapilt võib täielikult muutuda sõltuvalt sellest, kas lisanduvad trummid, tšello, viiul, kontrabass või bandžo.
Ainus häda on selles, et mida rohkem pille lugudesse lisame, seda rohkem varustust tuleb tuuridel kaasas vedada – ning see muutub logistiliselt aina keerulisemaks.
❓ 𝐎𝐥𝐞𝐭𝐞 𝐨𝐦𝐚 𝐩𝐮𝐛𝐥𝐢𝐤𝐮 𝐥𝐞𝐢𝐝𝐧𝐮𝐝 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐨𝐦𝐚𝐥 𝐣𝐨̃𝐮𝐥, 𝐢𝐥𝐦𝐚 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐭𝐞 𝐩𝐥𝐚𝐚𝐝𝐢𝐟𝐢𝐫𝐦𝐚𝐝𝐞 𝐭𝐨𝐞𝐭𝐚, 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐢𝐝𝐞𝐬 𝐢𝐬𝐞 𝐧𝐢𝐢 𝐦𝐮𝐮𝐬𝐢𝐤𝐚𝐭, 𝐭𝐮𝐮𝐫𝐞 𝐤𝐮𝐢 𝐤𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐧𝐚̈𝐡𝐭𝐚𝐯𝐮𝐬𝐭. 𝐌𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐭𝐞𝐞 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐢𝐦𝐚𝐝 𝐩𝐥𝐮𝐬𝐬𝐢𝐝 𝐣𝐚 𝐦𝐢𝐢𝐧𝐮𝐬𝐞𝐝? 𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐚𝐧𝐧𝐚𝐛 𝐫𝐨𝐡𝐤𝐞𝐦 𝐥𝐨𝐨𝐦𝐢𝐧𝐠𝐮𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐯𝐚𝐛𝐚𝐝𝐮𝐬𝐭 𝐯𝐨̃𝐢 𝐭𝐚̈𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚𝐛 𝐤𝐚 𝐬𝐞𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐩𝐞𝐚𝐭𝐞 𝐩𝐢𝐝𝐞𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐨𝐦𝐚𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐞𝐭𝐭𝐞𝐯𝐨̃𝐭𝐞𝐭 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐢𝐦𝐚 𝐣𝐚 𝐭𝐨𝐡𝐮𝐭𝐮𝐭 𝐭𝐨̈𝐨̈𝐤𝐨𝐨𝐫𝐦𝐚 𝐤𝐚𝐧𝐝𝐦𝐚?
Just nii see on. Suurim eelis on täielik kontroll oma karjääri üle. Kui oled valmis palju tööd tegema, on see tohutu väärtus, sest keegi ei pinguta sinu edu nimel rohkem kui sina ise.
Ja kui tunned oma karjääris pettumust, pole sul kedagi teist süüdistada. Muusikatööstuses tuleb tagasilööke palju rohkem kui õnnestumisi – eriti esimestel aastatel. See põletab paljud artistid kiiresti läbi, kuid meie püüame kasutada iga takistust hoopis motivaatorina veelgi rohkem pingutada.
Täielik loominguline vabadus on samuti võimas pluss. Meile meeldib kirjutada lugusid, mis pole tingimata mõeldud peavoolupublikule. On suurepärane teha muusikat ilma muretsemata, kas mõni plaadifirma keelduks lugu välja andmast, sest see ei pruugi piisavalt hästi müüa.
See on meile isegi kasuks tulnud, sest mitmest loost, millele me ise suuri lootusi ei pannud, on saanud kuulajate lemmikud. Kui tegutseksime suure plaadifirma all, poleks meil võibolla lubatud neid lugusid üldse avaldada.
Samas on sul täiesti õigus – sõltumatu artisti elu tähendab tohutut töökoormust. Kuigi hoiame raha kokku, tehes paljud asjad ise, kulub sellele väga palju aega ning suur osa sellest tööst on tasustamata.
Me ei teeni muusikaga veel nii palju, et ainult sellest ära elada, seega peame ühendama päevatöö ja sisuliselt täiskohaga muusikuelu. See on väga kurnav, sest vabu päevi peaaegu ei olegi.
Aga me armastame seda kõike endiselt – ja just sellepärast jätkame.
❓ 𝐌𝐢𝐬 𝐭𝐞𝐢𝐝 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮 𝐦𝐮𝐮𝐬𝐢𝐤𝐚𝐬 𝐤𝐨̃𝐢𝐠𝐞 𝐫𝐨𝐡𝐤𝐞𝐦 𝐮̈𝐥𝐥𝐚𝐭𝐚𝐛 𝐯𝐨̃𝐢 𝐢𝐧𝐬𝐩𝐢𝐫𝐞𝐞𝐫𝐢𝐛?
Kõige rohkem inspireerivad meid uue muusika loomise rõõm ja võimalus reisida põnevatesse paikadesse.
Huvitaval kombel ei sünni enamik meie lugusid meie endi igapäevaelust, ja see erineb paljudest teistest laulukirjutajatest. Meile meeldib kirjutada hoopis teiste inimeste lugudest, looduse ilust ja filosoofilistest mõtetest – näiteks elu mõttest («All We Have»), inimesest, kes muudab sinu saatust («Something in the Stars»), või sellest, kuidas armastus kestab ka pärast kaotust («Souls Lost in the Dark»). Inspiratsiooni võib leida kõikjalt, kui vaadata endast kaugemale.
❓ 𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐯𝐨̃𝐢𝐤𝐬𝐢𝐝 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞𝐝 𝐭𝐞𝐢𝐞 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐬𝐞𝐫𝐝𝐢 𝐥𝐨̃𝐩𝐩𝐞𝐝𝐞𝐬 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐚?
Loodame viia kuulajad oma kontsertidel muusikalisele rännakule. Meie loomingus on palju erinevaid stiile ja žanre ning soovime, et publikul ei hakkaks hetkekski igav ja et nad kogeksid kogu emotsioonide spektrit.
Üks suurimaid komplimente pärast kontserti on see, kui keegi ütleb: «Ma nutsin teie esinemise ajal nii õnnest kui ka kurbusest.»
On küll kummaline mõelda, et kellegi nutma ajamine võib olla hea asi, kuid meie jaoks tähendab see, et muusika puudutas tema hinge. Ja see on üks kaunimaid asju, mida kunst üldse teha saab.
❓ 𝐊𝐚𝐬 𝐭𝐞 𝐣𝐮𝐛𝐚 𝐭𝐞𝐚𝐭𝐞 𝐭𝐚̈𝐩𝐬𝐞𝐥𝐭, 𝐤𝐮𝐡𝐮 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐬𝐬𝐞 𝐞𝐬𝐢𝐧𝐞𝐦𝐚 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐭𝐞? 𝐉𝐚 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐭𝐞 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐬𝐭 𝐯𝐨̃𝐢 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐩𝐮𝐛𝐥𝐢𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐮̈𝐥𝐝𝐬𝐞 𝐭𝐞𝐚𝐭𝐞? 𝐎𝐧 𝐭𝐞𝐢𝐥 𝐞𝐧𝐧𝐞 𝐬𝐢𝐢𝐚 𝐬𝐚𝐚𝐛𝐮𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐭𝐞𝐤𝐤𝐢𝐧𝐮𝐝 𝐦𝐢𝐧𝐠𝐞𝐢𝐝 𝐦𝐮𝐥𝐣𝐞𝐢𝐝 𝐯𝐨̃𝐢 𝐨𝐨𝐭𝐮𝐬𝐢?
Esineme duona 7. augustil Käsmus toimuval Viru Folgi festivalil. Selles Euroopa piirkonnas pole me varem käinud ning ootame seda tuuri väga suure põnevusega. Oleme kuulnud palju head nii Eesti looduse kui ka inimeste kohta.
Samas meeldib meile alati naljatada: «Hoiame ootused madalad, siis ei pea pettuma.»
Tegelikult püüame alustada iga reisi täiesti puhta lehena, et kujundada oma pilt riigist ja selle inimestest päris kogemuste, mitte ettekujutuste põhjal.
🎶 South for Winter astub üles 7. augustil Käsmus, Viru Folgi festivalil!
