03/06/2017
1936. aastal kolisid siia majja ema, isa ja pisike tütar. Pealtnäha võis see pere tunduda küll tore ja rõõmsameelne, kuid tegelikkuses suri paar aastat tagasi nende peres ära teine tütar, kukkudes kaevu. Peale tema surma läks ema hulluks: ta hakkas süüdistama oma teist tütart, ta muutus vägivaldseks ja ei kontrollinud enam ennast. Nad kolisid siia, kuna arvasid, et see muudab teda. Alguses läkski paremaks, kuid peagi enam mitte. Ema muutus uuesti närviliseks ja vägivaldseks. Ühel õhtul lohistas ta alla keldrisse, millest ta oli teiste teadmata teinud oma piinakambri, oma mehe ja lukustas lapse oma tuppa. Laps aga kuulis alt isa karjeid ja röökimist, ema aga naeris õelalt. Karjed kestsid päeva, kestsid kaks ja kolm, kuni isa häält enam kuulda polnud. Lapsele ema süüa ei andnud, ütles vaid ähvardused, et varsti on tema kord. Möödusid päevad, laps oli endiselt lukustatud oma tuppa ja emal olid käsil järgmised ohvrid. Ema õel naer ja rõõm teistele haiget teha ajas lapse juba hulluks. Ühel päeval tuli ema röökides lapse tuppa, võttis talt jalgadest kinni ja lohistas temagi alla keldrisse. Keegi ei tea, kas ema suutis oma tütrele midagi teha, aga majast väljumas ei nähtud enam neid kumbagi. Räägitakse, et tänapäevani on keldrist kuulda ema naeru, lapse laulu ja ohvrite hirmsaid karjeid.
