01/12/2025
Õli,lõuendil 40×50cm
“Maskide Kohvik”
Ingel seisis hommiku ja õhtu piirialal, käes punane roos, mille lõhn kandis endas lubadust: “Ma näen sind päriselt.”
Tema jalge ees jahvatas vaiksel aurul vana kohvimasin, justkui meenutades kõiki kordi, mil inimesed olid siia tulnud maskidega, mille nad julgesid eemaldada ainult aurava kohvitassi taga.
Vares, see vana trikkide meister, hoidis noka vahel ühte neist maskidest – hilisõhtuse külalise oma, kes oli lahkunud, jättes oma varjatud näo maha. Kahe punase kohvri vahel tiksus liivakell, sosistades, et ootamiseks ei ole kunagi liiga hilja, aga ka mitte kunagi aega raisata.
Ja ingel, seistes nende lugude keskel, oli valmis alustama uut vestlust.
Sest maskide kohvikus olid kõik teretulnud – eriti need, kes otsisid iseennast.
