27/11/2025
Õli,lõuendil 40×60cm „Vaikuse kingitus“
NB! LEIDIS KODU
Seal, kus valgus ei säranud kunagi liiga eredalt ja pimedus ei olnud kunagi liiga sügav, istus üks väike ingel. Tema oranžid juuksesalgud keerlesid nagu tulekõrred, mis olid unustanud põleda, ja tema valged tiivad puhkasid õrnalt tasasel maapinnal.
Ingel hoidis põlvedel väikest rohelist laegast. See ei olnud tavaline laegas — iga selle detail tundus teadvat mõnda saladust, mida inimene ei suudaks kunagi välja mõelda. Ingel ise teadis vaid üht: laegas avaneb ainult neile, kes oskavad kuulata vaikust.
Temast vasakul seisis väike gramofon , mis oli keerutatud kummalistest metallilintidest. Selle sees sündis heli, mida ükski kõrv ei kuulnud… välja arvatud need, kelle südames oli piisavalt ruumi. Sealt voogas vaikuse muusika — pehme, helendav, nagu soe aur külmal hommikul.
Muusika ei mänginud noote.
Muusika mängis mõtteid.
Kui keegi tõesti peatus, pani oma rahutud mõtted kõrvale ja lasi endal kuulata… siis võis ta kuulda, kuidas muusika lausus:
“Maailm ei kisa sinu peale. Sa ise oskad vaikust lihtsalt veel liiga vähe uskuda.”
Ingel naeratas. Tema töö oligi kuulajaid oodata. Mitte õpetada ega parandada — vaid pakkuda kingitust neile, kes olid temani teel. Nendele, kes olid oma südamesse kogemata liiga palju tormi lubanud.
Ning kui keegi lõpuks tema juurde jõudis, avanes laegas vaiksel klõpsul. Seest ei paistnud kulda ega hõbedat, vaid väike valgus, mis puges otse inimese südamesse. See valgus ei teinud midagi suurt — ta lihtsalt tuletas meelde, et igas hinges on nurgake, mis ei karda olla rahulik.
Ja kui inimene lahkus, võttis ta selle valguse endaga kaasa.
Gramofon mängis edasi oma kuuldamatut muusikat.
Ingel jäi naeratusega ootama järgmist rändajat.
Sest vaikuse kingitust oli vaja maailmas rohkem kui keegi julges tunnistada.