11/01/2026
Osalen oma maaliga "KAKS TUVI" Tartu Kunsti Aastanäitusel 2025 Tartu Kunstimajas, Vanemuise tn.
Maal on vaatamiseks väljas 25.jaanuarini 2026. Kunstiteosele on kirjutatud nüüd ka arvustus Põhja - ja Baltimaade kunstikeskuses NOBA.
https://tartu.postimees.ee/8382342/aastanaituse-kohaloleku-ja-taju-teemal-kujundas-lavastuskunstnik-karmo-mende
Ly Kaalma "Kaks tuvi". Akrüül ja õlimaal lõuendil
130 x 115 cm, 2025. €5600
https://noba.ac/et/kunst/two-pigeons/
Teoses „Kaks tuvi“ on figuuridevaheline suhe selgelt asümmeetriline. Naise keha on mehe poole suunatud ja tema haare on klammerduv, peaaegu otsiv – see ei ole neutraalne puudutus, vaid vajadusest kantud kontakt. Naine näib hoidvat kinni, justkui püüdes säilitada sidet, mis võib iga hetk hajuda. Tema pilk ja kehahoiak on avatud ning haavatavad.
Meesfiguur seevastu jääb osaliselt eemalolevaks. Üks käsi on tõstetud pea kohale, liikumises, mis võib viidata nii kaitsele kui ka eemaldumisele. Kuigi ta hoiab teise käega naise käest kinni, ei kinnita see täielikku kohalolu. Tema nägu on osaliselt varjatud või justkui taustaga kaetud – pilk jääb vaatajale kättesaamatuks. See varjatus loob tunde, et mees on küll füüsiliselt kohal, kuid vaimselt eemal.
Tuvid ei krooni stseeni, vaid osalevad selles vaiksete tunnistajatena – nende pilgud on suunatud naise poole, justkui tajudes ja kinnitades tema haavatavust. Nii nihkub teose sümboolne raskuskese mehelt naisele. Ka koloriit toetab seda psühholoogilist nihet: heledad ja hajuvad toonid loovad unenäolise ruumi, kus piir kehade, tausta ja sümbolite vahel jääb õhukeseks. Vormid sulanduvad teineteisesse, justkui oleks kogu stseen mälestuse või sisemise kogemuse fragment, mitte kindlalt fikseeritud hetk.
Teose paremal serval asub punane laik – rahulikult, peaaegu märkamatult paigutatud pidepunkt idüllilises ja pehmes, peaaegu sakraalses ruumis. Toonilt verine, ent mitte dramaatiline ega pritsiv, toimib see teose vaikse murdekohana. See on märk sellest, et isegi õrnuses, kaitses ja läheduse otsingus on alati olemas haavatavus, mis ei küsi luba, kuid annab suhtele kaalu ja tõsiduse. Punane ei lõhu teose rahu, vaid süvendab seda – vaikse vastukaaluna tuvide rahusümboolikale, meenutades, et ka kõige õrnem side kannab endas valu võimalust.
Punane paikneb justkui tausta ja figuuride piiril, tähistades reaalsuse sissetungi unenäolisse või müütilisse ruumi. See on hetk, mil kujundlik pilt lakkab olemast pelgalt allegooria – keha ja elu astuvad vaikselt, kuid vältimatult sisse.
