28/08/2026
Eesti Rahva Kolahoovi viimane harilik päev ongi käes!
Kolahoovi harilik päev on selline. Meie, mängutoetajad, tuleme kohale kaheteistkümneks ja asume õue üle vaatama. Vabalt võib olla, et õhtuhämarustes on kuhugi miskit uhket juurde meisterdatud, mis vajab veel väikest toestamist – või siis mõnikord hoopis eemaldamist.
No ja muidugi tervitame hommikul mängimas käinud lasteaiarühma, kes parajasti just lahkumas. Nad käivad Raadi külje all asuvasse kolahoovi Ülenurmelt, kujutage ette!
Siis on veel vee- ja kolaprotseduurid. Paneme püsti joogivee- ja kätepesujaamad, täidame veemänguala tünnid. Avame kuuriuksed, sätime välja haamrid, kaksajad, saed, suuremad ja väiksemad akutrellid, naelad-kruvid, klammerdajad. Enamasti tuleb ikka midagi tassida ka, kas puitu või laiali pillutud esemeid, et käiguteed oleksid puhtad ja oma kohaga asjad omal kohal.
Poole ühe paiku hakkab ERMi välialalt ilmuma lapsi. Teades, et sisse veel ei saa, üritatakse värava ees kuidagi aega veeta. Mõnikord seistakse oma pool tundi vabatahtlikult järjekorras ka, mis on iseäranis imelik.
Enne avamist on mängutoetajatel hommikuring. Istume kas lõkke juures või soojaku otsas ja räägime päevateema ja rollid läbi. Ja kui endal on teibist nimesildid külge riputatud, siis on kell saanud 13, lapsed juba hõiguvad teisel pool väravat. Algab kolahoovipäev!
"Püsikundedest" suurem osa suundub joonelt ehitama: kellel on pooleli kolmas korrus, kellel vaja sarikatele katus välja mõelda. Onnid on nii pirakaks kasvanud, et esimesele korrusele aega veetma ei jõutagi! Ühelt mängutoetajalt saab tööriistu ja assortiikastist saab naelu.
Turnitakse, rullitakse torudes, tassitakse puitu, valatakse vett torudesse, kiigutakse, põristatakse akutrelliga, küsitakse saagi, otsitakse õige pikkusega kruvi. Uutele lastele tehakse tuur. Turnitakse, rullitakse torudes, tassitakse puitu, valatakse vett torudesse, kiigutakse, põristatakse akutrelliga, küsitakse saagi, otsitakse õige pikkusega kruvi. Uutele lastele tehakse tuur. Turnitakse... noh, ühesõnaga, nii see käib kuni kella kolmeni. Oma kordused on selles möllus.
Kell kolm pannakse püsti lõke – kõlab lihtsalt, aga jamamist on palju, enamasti tuleb tossu ja leeki mitte, aga niipea kui asi õnnestub, on ümbrus täis üpris näljaseid nägusid, tokk ühes ja leivatükk teises käes. Vahel keedetakse alõtša- või õunamoosi ka, enamasti mängult, mitte päriselt, aga kes seda täpselt teab.
Neljast saavad ehitushuvilised oma meistriteoseid üle võõpama hakata. Asja võetakse teinekord päris tõsiselt ja meeleolu on nagu maalritööl. Väga populaarne on valge värv!
Neljast alates enam tööriistu kasutada ei saa, kopsimist ei kosta, nii et isegi paadunud ehitajad leiavad üles teised mängud. Ringi tuulavad peitusekullilised ja võrkkiiged pöörlevad ringi nagu rohelised röövikud.
No ja siis tulebki kell viis. Keegi väga ära minna ei taha, aga pika hambaga minnakse siiski, mõnel on vanemad juba õige kaua värava taga oodanud ka. Mängutoetajad asuvad ala ja kaadervärke üle kaema – kruviotsad, vastupidavus, kui palju vänderdab, kõverad naelad. Väike õhturing ja ongi kogu pidu.
Nii et täna veel ootame! Ikka kella ühest viieni ja 6–16-aastastele!
