Hingega elu

21/09/2026

Mu kodu on mu kindlus.

Küllap on igal inimesel siin maailmas see üks koht, see viimane kants, kuhu ta pakku saab minna. Üks koht, üks inimene. Mõlemad hoiavad mind, kui peaksin kokku kukkuma.

Olen kohanud inimesi, kes seda ei mõista. Inimesi, kes ei mõista minu viisi, meie viisi. Vahel ootavad inimesed, et murduksime nende silme all, et siis meid aidata, päästa, analüüsida, jagada õpetust. Koht, kus aga luban endal murduda on mu kodu. Niipea, kui olen oma kuningriigi väravatest sisse astunud, langevad kõik rüüd mu seljast. Mu kodu on koht, kus võime olla haavatavad.

Nii nagu olen ka varem kirjutanud, kui mees läheb hommikul kodust välja, “maailma võitlema”. Looma materiaalset turvalisust, siis koju jõudes vajab ta vaid, et saaks kõik seljast heita ja vajadusel kukkuda. Nii me käime kordamööda, vahel mina, vahel tema, vahel koos. Ja kui me siis koju jõuame, tunneme, kuidas meie kodu meid hoiab. Kuidas me teineteist hoiame. Ei ole süüdistamist. Ei ole näpuga näitamist. Ei ole liigset analüüsi. Ei ole liigset uudishimu. On vaid pehme kohalolu. Ilma küsimusteta kohalolu ja lubamine tulla kõigel, mis nähtavaks peab tulema.

Päev või päevad täis protsesse eneses, kui mu närvisüsteem on olnud ülekoormuses, on kodu ainus koht, kuhu tahan minna. Mitte kodu üksi, vaid ma soovin, et ka mu abikaasa oleks seal. Hetkel, mil astun sellisena koduuksest sisse, võtab Jane mind vastu sooja kallistusega. Ta näeb mind ja ütleb: “Tule, paneme korraks pikali.” Ta heidab voodile ja võtab mu kaissu. Tunnen end väiksena. Olen hoitud ja turvalises kohas. Mu närvisüsteem lõdvestub. Vahel tulevad pisarad. Mõni minut ja ma olen valmis tõusma ja minema tagasi maailma. See on ilusaim ja puhtaim viis, just see, mida vajan.

Olen õnnega koos, sest me oleme nii nagu vajame.

Olen õnnega koos, sest mu abikaasa oskab mind hoida just nii, nagu mina seda vajan.

Meil on oma viis.

Meie viis on meie armastav kohalolu.

Foto: MAFFITI // Merily Lillevälja ✨ Fotograaf & videograaf

20/09/2026

09/09/2026

Kirjeldamatu tunne on elada kooskõlas hingega. Kuulata juhatust ja usaldada, et kõik juhtub kõigi kõrgeimaks hüvanguks.

Unistada, samme soovitud suunas seada ja lõdvestuda…

Olen hoitud, armastatud ja nähtud- iseendana. Olen tänulik!

Aastaid unistasin praegusest elu peatükist ❤️🙏🏻 ära lõin💫

20/08/2026

Minu suurim kohalolu õpetaja hetkel on beebi, keda ootan.

Olles teadlikum kui kunagi varem, oskan ennast märgata- peatuma, olema hetkes ja just tema on kutsunud mind kohale- siia ja praegu.

Alguses läbi ohtude, hirmude, valu ja isegi veritsuse- ta kutsus alati mind ennast hoidma, puhkama ja ikka märkama, mis on praegu- hinga ja ole- kõik on hästi.

Nüüd kui olen seljatanud esimesed kuud ja nende ohukohad, kutsub ta mind aeglasemalt kõndima, jälgima end igapäevategevuste kõrval- ei ole kiiret, ei pea tubli olema. Kõige olulisem töö käib mu sees ja just armastus ise on suurim kingitus, mida saan anda ja mida tegelikult mu pere ja lapsed vajavad.

Iga beebi liigutus on kui kohalolukoputus ja suurim kingitus.

Soovin, et see jääkski nii- et ma alati, ka läbi maailma peegelduste, saaksin kätte sõnumi- peatu ja märka seda, mis on. Seda, mis on hästi ja mille eest ma tänulik saan olla. Seda on nii palju🤍

11/08/2026

Vattpulm - nii nimetatakse esimest pulma-aastapäeva. Vatt on õrn ja pehme ja esimese elemendina tähistab liidu pehmust, värskust ja haprust. Vatt on tohutu hulk läbipõimunud kiude, nii põimub ka noorpaar päev-päevalt üha rohkem ja rohkem kokku. Ometi on ta habras, nagu ka esimene koos käidud aasta.

Esimene on alati eriline, sest see on esimene. Usun, et ka teine ja kolmas ja kõik ülejäänud on samuti erilised, oma kordumatuses.

Mis siis on aastaga muutunud? Mis on juhtunud?

See on olnud aasta täis kokku kasvamist, suuremaks kasvamist, laienemist, edasiminekut ja unistuste avardumist. Oleme õppinud veel rohkem teineteist hoidma, oleme õppinud veel rohkem iseend ja teineteist tundma.

Ja teame, et see kõik on alles algus.

Iga päev on uus algus. Igas hetkes on uus võimalus teha paremini ja olla rohkem kohal. Olla kohal iseendale ja teiseteisele ning joonduda üha kindlamalt oma rajale.

Ühisele rajale.

Ja armastada.

Foto: Inge Vogt Viljandi rippsillal

08.08.2026, meie esimesel pulma-aastapäeval

18/07/2026

Paar päeva tagasi tuli tunne vahetada ära magamistoa seinal olev pilt meist. Midagi, mis oleks kooskõlas sellega, kes täna oleme ja mida loome.

Valik oli lihtne! Üksteise poole vaatav pilt, mis on tehtud meie pulmariietes nädalake peale abiellumist. Eelmine oli meie Minade väepilt, mis toetas meid sammude astumisel ja endasse uskumisel. Täna oleme kohas, kus ei tõesta end välismaailmale, valime Armastuse ja kooskasvamise ja usaldame, et maailm peegeldab rahu ja armastust meile tagasi.

Kui pildid kõrvuti olid, valgusid mu silmad vett täis, Taivo koges energiavärinaid kehas. Teadsime- vahetus on õige ja loob teisiti.

Põnev “juhus” on see, et täna kui see pilt seina sai, on Maiade kalendri järgi Meie päev- 8 Noj’. (Kaks sünnikaarti liites, saab arvutada ka ühisenergia) Väike kinnitus taaskord, et ALL IS DIVINE ALL THE TIME✨🧚🏻‍♀️

Aitäh prindi ja raamide eest - alati imeline koostöö ja kvaliteet!!!

Aitäh piltide autor / .studio 🙏🏻🤍

09/07/2026

Aegajalt tunnen end ikka üksi, olenemata sellest, et lapsed on kodus, et abikaasa hoiab….kogen ikka seda pisikest tüdrukut endas, kes on sügaval sisimas saanud hüljatud.
Täna oskan ennast tuua tagasi- praegusesse hetke ja avada silmad ja süda- mul on kõik olemas, ma ei ole üksi ja üksi pole midagi halba, kui sees on rahu ja enesearmastus. Sest kui pole, ei leia seda ka välises.
🤍🙏🏻

Foto Mai Harak

05/07/2026

Koos kasvades uueks endaks✨🤍🧚🏻‍♀️

30/06/2026

Hetk enne seda pilti ütlesin “Jah!”

Ütlesin “Jah!” oma unistusele, ütlesin “Jah!” oma unistuste naisele.

Mäletan poisikesepõlvest, et kui teised unistasid kiiretest autodest, oli minu mõttes pere ja abielu.

Kui kohtusin Janega, siis kartsin, et äkki olen lihtsalt armunud ja et küll see üle läheb. Tugevate tunnete ajel tegin talle siiski abieluettepaneku. Öeldi küll, et liiga vara, aga mis mul kaotada oli. Kihlusest sai kasvukiirendi, mille mõlemad valisime läbida. Valisime selle läbida teineteist süüdistamata, vaadates üksnes endasse. Kui miski tuli ette, siis jagasime neid kohti teineteisega. Nii kasvas usaldus, millist ma polnud kunagi varem kogenud.

Õppisin oma ninaesisest kaugemale vaatama ja valima ennast, valima Jane ja valime meid. Siiani on raske uskuda, et ma ei osanud seda varem. Hoolimata ebamugavustest, mida kasvamine endaga tõi, valisin endaga töötada. Raskematel hetkedel vaatasin seinal rippuvat pilti meist, sest need 2 seal pildil uskusid meisse.

Pulmapäeval tundsin elevust. Ma ei teadnud, mis muutub, aga teadsin, et miski muutub. Kui notar küsis, kas võtan Jane oma seaduslikuks abikaasaks, tulin hetke kohale ja ütlesin: “Jah!” See polnud vaid vastus notari küsimusele. See oli “Jah!” uuele elule. See oli “Jah!” oma unistuse täitumisele. See oli “Jah!” Janele. See oli “Jah!” minule.

Abikaasa - ta pole lihtsalt keegi, kellega koos aega veeta. Ta on keegi, kelle olen valinud enda kõrvale. Keegi, kes on valinud mind. Abikaasa on vaikiv vanne püsida. Ei, kokku jäämiseks ei pea abielluma. Teades aga seda, mida see minu sees tegi… Seda on raske sõnadesse panna. Käia võib igaühega ja siis lahku minna, aga abielluda igaühega ei saa. Miski ei luba lihtsalt.

Peale registreerimist ootas veel tseremoonia, mille käigus meid kokku liideti. Liitu, kus pole üks teise vastu, vaid koos ja kasvõi kõige vastu.

Meile sooviti magusat elu ja küsiti mesinädalate kohta. Me otsustasime, et kogu me abielu ongi mesinädalad.

Õnn ja rahu on valiku küsimus.

Aga kui tunne ütleb: “Tema on see õige!” siis ära kahtle, vaid “võta ta ära”.

Magusat elu!

23/06/2026

🤍