Estoonlased maskiga ja maskita

Estoonlased maskiga ja maskita Rahvusooper Estonia mitmekülgse ja rikkaliku ajaloo laiemaks tutvustamiseks

„Meie, kes me olime sõjaaja lapsed, tulime teatrisse ja tahtsime tantsida. Kui suur palk on, see meid ei huvitanud. Ma t...
16/08/2026

„Meie, kes me olime sõjaaja lapsed, tulime teatrisse ja tahtsime tantsida. Kui suur palk on, see meid ei huvitanud. Ma tantsisin juba ammu soolorolle, kui mulle raamatupidamisest öeldi, et tulge tehke avaldus, et saaksite kõrgemat palka, et on selline võimalus. Ma ise ei oleks selle peale tulnudki. Me ju elasime teatris, see oli meie teine kodu. Kõik olid sõbralikud, meie vahel ei olnud konkurentsi.“
Nõnda on tunnistanud meie tänase päeva väärikas juubilar – tantsija ja tantsuõpetaja Aime Leis, kes oli aastatel 1953–1973 Estonia balletisolist ja 1973–2001 pedagoog repetiitor ning kes on aastast 1969 abielus tantsija Jānis Garancis`ega.

„Ma olen õnneseen, et olin teatris just siis, kui olin,“ on Aime Leis tõdenud. „Ma ei kujuta ette sellist suhtumist, nagu praegu sageli on: et teen siis, kui mulle öeldakse, kui palju mulle makstakse. Mäletan, et kui ma läksin Soome tööle, siis mulle tundus see raha küsimine iga asja eest nii imelik. Seal oli muidugi juba teine ühiskond, meil veel mitte. Ma mõtlesin endamisi, et kuidas saab iga asja eest raha küsida. Nüüd on see ka siia jõudnud. Kui palju meil üldse veel vabatahtlikku tööd tehakse? Teatris vist enam üldse mitte.“

Tiit Härm on öelnud: „Olen tantsinud koos Aime Leisiga ballettides „Don Quijote“, „Giselle“, „Tuhkatriinu“ ja „Uinuv kaunitar“. Mind hämmastas ja vaimustas tema alatine valmisolek tööks. Kui ta südames eelistaski üht osa teisele, siis proovidel ja etendustel ei avaldunud see kunagi. Ta tantsis kõike ja kõigiga ning võib õigusega öelda, et üks kindel ajajärk Estonia teatri elust kuulus Aime Leisile. Ta oli alati vormis. Kõik need 19 aastat kuulus ta ikka teatri juhtbaleriinide hulka. Ta leidis alati aega oma tantsutehnika täiustamiseks. Leis oli tolle perioodi tehnilisemaid tantsijaid ning on isegi veidi kahju, et küllaltki hilja tulid tema repertuaari osad, mis võimaldasid tantsijataril end psühholoogiliselt avada.“

Aime Leis lõpetas 1953. aastal Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli (Zoja Kalevi-Silla klass) ning ta on täiendanud end aastatel 1954–1955 Leningradi koreograafiakoolis.

Aime Leisi mõtteid teatrist, teatrieetikast ja järjepidevusest teatris: „Ma loen siin ühe Lea Tormise tsitaadi, mis on minu arvates nii õige, aga hakkab ununema: „See inimesehakatis, kes täna esmakordselt balletti vaatama läheb, saab koos värskete etenduse muljetega endaga kaasa ka murdosakese kõigi nende loomingust, kes aastakümneid tagasi sellel laval tantsujalgselt liikusid.” See näitab järjepidevust, põlvest põlve edasi antud kogemust. Nagu meiegi puhul, kes me olime esimese süsteemse balletihariduse saanud noored ja tulime Olbrei-aegsete tantsijate sekka, kelle tantsuharidus ei olnud tipptasemel, kuid kelle eetika oli väga kõrge. Nad tegid meile kohe selgeks, kuidas käituda — et teater on meie teine kodu. Nad tegid märkusi, kui olime millestki valesti aru saanud, aga need märkused olid väga sõbralikud. Meid võeti sellesse seltskonda vastu ja me võtsime need arusaamised omaks, need muutusid meie omaks. Ja hiljem, kui tulid meist nooremad, siis hakkasime meie neid eetilisi väärtusi edasi andma. See ongi põlvkondade järjepidevus. Aga kas seda enam on?“

Aastatel 1968 ja 1973–1975 oli Aime Leis ühtlasi Tallinna Koreograafiakooli klassikalise tantsu õpetaja ning ta on õpetanud ka 1991 Helsingi ja Vaasa balletikoolis ning tegutsenud 2001–2015 Seinajoe balleti- ja tantsukoolis balletipedagoog-lavastajana.

„Ma olen praeguse massikultuuri pealetungi tõttu väga-väga pettunud," räägib Aime Leis. "Ja pettunud, et meie meedia seda nii võimendab. Et meil on noored lauljad, kes alles alustavad, juba „superstaarid”. Neid jälgitakse: mida nad söövad, kellega magavad, kellega käivad, kuidas vahetavad kallimaid. See on massimeedia pakutav tilulilu. Ja samas on meil näiteks sellised suurepärased, andekad tantsijad nagu Ketlin Oja ja Anna Roberta, aga ma ei mäleta, et oleksin neist üldse midagi kuulnud. Need on inimesed, kes on balletti õppinud, sellele pühendunud, jõudnud suurepäraste tulemusteni. Praegu läheb kõik kuidagi isevoolu teed, aga meil peaks olema siiski ka kindel nägemus sellest, kuidas kõrgkultuuri säilitada ja toetada. On selge, et kõrgkultuuri vaatajaskond-kuulajaskond on väiksem kui massikultuuri oma; see on alati nii olnud, aga seda enam tuleks kõrgkultuuri propageerida. Klassikalise muusika puhul on see ju nii toimunud, ennekõike tänu Järvidele.“

Koos Ülle Ullaga on Aime Leis koostanud raamatud „Tallinna Balletikool. Lennud 1953–2003” (2003) ja „Ballett sajandivanuses „Estonias”” (2006).

Eelnevad mõttekatked on pärit Heili Einasto intervjuust Aime Leisiga ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ 2022. aasta veebruarikuu numbrist. Kellel aega ja mahti, siis kindlasti lugege!

Täna möödub 105 aastat näitleja ja laulja Maimu Mardi (16. august 1921 – 11. mai 2001) sünnist, kes oli aastatel 1941–19...
16/08/2026

Täna möödub 105 aastat näitleja ja laulja Maimu Mardi (16. august 1921 – 11. mai 2001) sünnist, kes oli aastatel 1941–1944 Estonia teatri näitleja.

Rakverest pärit Maimu Mardi (Maimu Elfriede, hiljem Bang ja aastast 1978 Hansen) lõpetas 1941. aastal Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli.

Põgenes 1944. aastal Saksamaale ning elas aastast 1945 Taanis, kus õppis 1960. aastatel Laurens Bogtmani juures laulmist ning esines kontserdilauljana Taanis, Saksamaal ja Kanadas. Samuti koostas ja esitas ta eestikeelseid luulekavu.

„Teatritööst ma täit rahuldust ei tundnud, sest see kestis liiga vähe. Palju energiat ja head tervist nõudev tantsija la...
15/08/2026

„Teatritööst ma täit rahuldust ei tundnud, sest see kestis liiga vähe. Palju energiat ja head tervist nõudev tantsija lavatee on üldse lühike. Ka koolitus polnud piisav – aeg oli selline. Edasiseks tegevuseks ümberorienteerumine nõudis jälle vajalikke eeldusi, õpinguid, süvenemist, oskusi. Arvan, et pedagoogina, estraadi- ja varieteelavastajana olen end paremini teostanud, kuigi vene ajal oli kõik seotud suurte probleemidega, hea tulemuse sai vaid hingehinnaga. Kindlasti jäi nii mõndagi saavutamata suletud ühiskonna ja poliitiliste probleemide tõttu.“
Nõnda on tunnistanud oma 2005. aastal ilmunud raamatus „Elu kui kabaree“ tantsija, tantsupedagoog ja koreograaf Kalju Saareke (15. august 1926 – 20. september 2015), kes oli aastatel 1946–1971 Estonia tantsija ja 1980–1983 pedagoog repetiitor ning kelle sünnist möödub täna täpselt 100 aastat.

Tartust pärit Kalju Saareke õppis tantsu aastatel 1943–1944 Eduard Põltsamaa ja Sergei Lipatovi Vanemuise õpperühmas ning 1949–1951 Moskva koreograafiakoolis ja täiendas end ballettmeistri erialal 1959 ja 1967 Moskvas kvalifikatsiooni tõstmise instituudis.

Kalju Saareke on huumoriga meenutanud: „Mul tuli saatuse tahtel elada kolm aastat Otsadega Sakala tänaval ühise viietoalise korteri kõige väiksemas toas. Karl Ots kinnitas mulle tihti, et tantsimine pole ikka õige mehe töö ja soovitas: kui sul on häält, võib-olla saad koori! Sel ajal ei olnud kõik koorilauljad konservatooriumi haridusega ja kord kutsuski ta mind oma tuppa klaveri juurde, hakkas mängima heliredeleid, et mu häält proovida. Ühes hääleharjutuse tunnis tuli oma ruumidest Georg, läks välisukse poole ja ütles naerdes üle õla: „Elukorteris kitse pidamine keelatud!“ Nähes mu ehmatust, ta küll vabandas, et tegi nalja. Kuid sellega olid minu laulud lauldud ja saatus otsustatud, lauluhuvi kadus hetkega. Karl Ots ütles kord koduses ringis Georgile: mis suur laulja sa ikka oled, sul pole ju häält! Sellest otsekohesusest ma lausa jahmusin, aga Georg jäi rahulikuks, vaid muigas. Siis ei olnud ta veel nii kuulus ja isapoolne kriitika viitas vist sellele, et poja hääles ei olnud veel vajalikku ooperilaulja jõudu. Aga kõik tuli, nii jõud kui edu!“

Aastatel 1945–1946 tantsis Kalju Saareke Vanemuises, 1953–1962 oli ühtlasi Tallinna Koreograafiakooli klassikalise tantsu õpetaja, 1963–1974 Filharmoonia ballettmeister ja 1975–1992 peaballettmeister. Ta on töötanud ka kunstilise juhina Tallinna varieteedes (1968–1974 Astorias, 1974–1980 hotellis Tallinn, 1980–1992 hotellis Olümpia) ning avaldanud raamatud „Elu kui kabaree“ (2005) ja „Maailm on imeline“ (2012).

Intervjuus 2012. aasta märtsikuus Katharina Toomemetsale ajalehest „Õhtuleht“ on Kalju Saareke rääkinud: „Eluviis on mul aktiivne küll – saan suvel 86, aga olen veel ametites. Need on auametid, palka ma nende eest ei saa, aga olen balletikooli juhatuses, Eesti kutseliste tantsijate loomeliidu juhatuse liige, olen igasugustes žüriides ja kirjutan tantsuelamustele arvustusi. Kerget võimlemist liigestele teen kodus iga päev, aga mitte sellist sporti, et jõutrenni, jooksmist või ujumist. Ma pean oluliseks seda, et liigesed oleksid liikuvad, sest vanemal inimesel jäävad liigesed jäigaks. Lihasmassi pole mõtet taga ajada, sest seda nagunii ei tule. Ja näiteks meeldivad mulle teatrietendused ja Mezzo kanalilt vaatan ma igal õhtul head muusikat, jõudumööda käin ka kinos ja sellistel üritustel. Kultuuri-pool pakub mulle väga huvi.“

Sopran Helmi Kann (15. august 1926 – 8. november 2001) õppis aastatel 1940–1945 Tallinna Konservatooriumis (Ott Raukase ...
15/08/2026

Sopran Helmi Kann (15. august 1926 – 8. november 2001) õppis aastatel 1940–1945 Tallinna Konservatooriumis (Ott Raukase klass) ja lõpetas 1949. aastal Tallinna Muusikakooli (Linda Sauli klass).

Aastatel 1947–1948 töötas ta Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, 1949–1950 Endla teatris ning laulis 1950–1975 Estonia teatri kooris ja mängis kõrvalosades.

Täna möödub tema sünnist 100 aastat.

„Iga hinna eest tahtsin ma näidata, et operett kui kunstiala on omaette väärtus, millele peab lähenema lavakunstilise mõ...
15/08/2026

„Iga hinna eest tahtsin ma näidata, et operett kui kunstiala on omaette väärtus, millele peab lähenema lavakunstilise mõõdupuuga. Laulda kui ooperilaulja ja mängida kui draamanäitleja, sinnapoole püüdsin ja unistasin.“
Nõnda on tunnistanud sopran Milvi Laid (15. august 1906 – 12. juuni 1976), kes oli aastatel 1929–1944 Estonia operetisolist ning kelle sünnist möödub täna 120 aastat.

Lilian Kirepe on kirjutanud 1966. aastal Milvi Laidi juubeli puhul: „Viieteistkümne tööaasta vältel Estonias kandis ta oma õlgadel selle operetirepertuaari täiskoormust ja lükkis oma loomingulisse biograafiasse üksteise järel operetirepertuaari säravamaid pärle. Kogu hingega püüdis ta otsida oma kangelannade välise hiilguse tagant kas või killukestki elavat, tuikavat inimsüdant. Tema osade tagasihoidlikud, lüürilised tundetoonid tõid operettide pealiskaudsesse kergemeelsusse soojust ja inimlikku lähedust.“

Milvi Laid (pseudonüüm, õieti Aleksandra Isak, aastast 1940 Zimmermann) õppis aastatel 1923–1926 Tallinna Konservatooriumis klaverit ning hiljem laulmist Armanda degli Abbati stuudios.

Salme Peetson on meenutanud intervjuus ajalehele „Kodumaa“ 22. augustil 1962. aastal: „Kõige eredamalt on mul meelde jäänud Imre Kálmáni opereti „Montmartre`i kannike“ teise vaatuse kingade-puhastamise stseen, kus Laid oli kõige lihtsamalt rõivastatud. Sellest on nüüd möödunud üle kahekümne aasta, kuid mu vaimusilma ees on ikka veel säravast hommikupäikesest valgustatud teatrilava, mille lööb tantsu Kannike-Laid. See tants ja kellukesena helisev laul vallandas saalis alati tormilise aplausi. Ja see on ka arusaadav, sest Milvi Laid oli laval tõeline Kannike – lapselikult lihtne ja hingeliselt puhas tütarlaps, keda elu oli karmilt kohelnud.“

1927. aastal mängis Milvi Laid Paul Pinna Rahvateatris ning aastatel 1927–1929 Ugalas opereti- ja sõnalavastustes. Ta esines sageli välismaal (aastast 1932 Helsingis, ka Riias ja Vilniuses).

Helga Tõnson on kirjutanud 1981. aastal raamatus „“Estonia“ lauluteatri rajajaid“: „Milvi Laidi kui inimest tundsid vaid vähesed. Äärmiselt tagasihoidlik, sooja südame, ent kinnise iseloomuga operetitäht ei püüdnud kunagi meeldida ega afišeerinud oma populaarsust. Oma kodu kõrgelt hinnates ümbritses ta end hubasusega, armastas väga loodust, koeri, lilli, maalikunsti, elegantset riietust.“

1944. aastal läks Milvi Laid Soome külalisetendustele ning kodumaale ta enam tagasi ei tulnud, kuna Eestis algas nõukogude okupatsioon.
1945. aastal asus ta elama Rootsi, kus esines aastani 1960 operetilaval (Soomes ja Rootsi eesti teatrites) ja kontserdilauljana.

Teesi Viisimaa on meenutanud ühte hetke Estonia teatri külalisesinemistelt Soomes 1967. aastal: „Kui külalisesinemised olid läbi ja saatjad seisid kail, et lahkuvate estoonlastega hüvasti jätta, märkasin üht valges mantlis ja pikkades mustades kinnastes saatjat seismas teistest veidi eraldi ja valge rätiga kaua kai ääres lehvitamas. Tema kuju jäi aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni paistis lõpuks vaid valge punktina, aga ikka lehvitades. Mida Milvi Laid küll mõtles? Kodumaast? Emast? Teatrist? Vist lendas hing kaasa, kui eemalduvalt laevalt kostis üle vee estoonlaste lahkumislaul: „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt, käib Läänemere kaldale...“"

Täna, 85 aastat tagasi, nägi Tartus ilmavalgust viiuldaja Jaak Tork (13. august 1941 – 31. mai 2016), kes mängis aastate...
13/08/2026

Täna, 85 aastat tagasi, nägi Tartus ilmavalgust viiuldaja Jaak Tork (13. august 1941 – 31. mai 2016), kes mängis aastatel 1966–2014 Estonia teatri orkestris (1995–1999 orkestri kontsertmeistri asetäitja) ning teatri kammerorkestris ja keelpillikvartetis.

Jaak Tork lõpetas 1956. aastal Viljandi Lastemuusikakooli (õpetaja Augustin Pung), 1960. aastal Tallinna Muusikakooli (Harald Aasa klass) ja õppis aastatel 1960–1964 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (Vladimir Alumäe ja Herbert Laane klass).

Ta on osalenud Viljandi Kultuurimaja sümfoniettorkestris ja mänginud aastatel 1961–1964 Eesti Raadio Estraadiorkestris.

„Minu kohta öeldakse Estonias nüüdis- ja džässtantsija. See on suur kompliment. Mulle meeldisid ikka tõsised trikootükid...
11/08/2026

„Minu kohta öeldakse Estonias nüüdis- ja džässtantsija. See on suur kompliment. Mulle meeldisid ikka tõsised trikootükid, nagu „Luikede järv“ ja „Uinuv kaunitar.“
Nõnda on tunnistanud intervjuus Helle Rudile ajalehest „Õhtuleht“ tantsija Daniel Kirspuu (11. august 1976), kes töötab aastast 1996 Estonias balletiartistina ja nüüd juba ka balleti kunstilise juhi assistendina ning kes tähistab täna oma 50. sünnipäeva.

Daniel Kirspuu lõpetas 1996. aastal Tallinna Balletikooli (erialaõppejõud Ago Herkül) ning aastatel 2004–2005 on ta töötanud ühtlasi jazztantsu õppejõuna Tallina Ülikoolis ja Eesti Tantsuagentuuris.

„Mina ei oska teisiti, kui et roll peab hakkama minu sees helisema!“ Nõnda on tunnistanud meie tänase päeva väärikas juu...
10/08/2026

„Mina ei oska teisiti, kui et roll peab hakkama minu sees helisema!“ Nõnda on tunnistanud meie tänase päeva väärikas juubilar – laulja, näitleja ja näitejuht Helgi Sallo, kes on olnud aastatel 1964–1997 Estonia solist ja on aastast 1997 näitejuht.

Helgi Sallo lõpetas 1965. aastal Draamateatri õppestuudio ja õppis aastatel 1967–1969 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lauljate ettevalmistusosakonnas (Tiit Kuusiku klass).

Helgile on vastuvõetamatu igasugune pinnapealsus ning ta võib ennast sõna otseses mõttes hulluks mõelda, et ka kõige pisemast ja ehk kõrvalt vaadates tähtsusetust osatäitmisest see „miski“ välja otsida. Ta on tunnistanud, et naudib koostööd lavastajaga, kes on temast alati sammu võrra eespool ning kellelt on tal näitlejana midagi noppida, kõrva taha panna ning hiljem seda endast läbi lastes jõuda uute väljakutseteni oma osalahendustes.
Ja ka nüüd, kui Helgi juba aastaid teeb lavatöö kõrvalt ka näitejuhi tööd, on ta öelnud, et ärkab sageli keset ööd üles, haarab öökapi pealt sinna õhtul valmis pandud paberi ja pliiatsi, et vaiksetel öötundidel pähe tulnud mõtted üles kirjutada ning need hiljem noortele kolleegidele edastada. Sellist jäägitut pühendumist tänapäeval eriti sageli enam ei kohta. Ta on inimene, kes ei tee kunagi mitte üheski asjas hinnaalandust.

Helgi Sallo fenomenis on suurt osa mänginud kindlasti see, et ta ei ole jäänud ainult Estonia teatri artistiks, vaid on leidnud pidevalt rakendust ka väljaspool koduteatri seinu – teistes teatrites, estraadil ja kindlasti televisioonis. See pidev tegevus on salvestanud tema näitlejakuju väga sügavalt vaatajate mälukaardile.

Helgi on tunnistanud, et teda kohutab mõte jääda ühel hetkel pensionärina koju, omamata enam ühtegi uut väljakutset. Helgi vajab lava nagu õhku. Seal saab ta alati uue hingamise ning tõuseb iga kord tuhast nagu fööniks. Ja õnnelik on Helgi ning õnnelik on ka publik, kes saab taas võimaluse näha oma armastatud näitlejannat ning saada osa sellest imelisest puudutusest ilma milleta oleks teatritegemine tühi ja mõttetu.

Helgis on see „miski“, mis paneb teda vaatama ja kuulama. Ehk nagu on kirjutanud Sirje Endre oma 2023. aastal välja antud raamatus „Helgi Sallo. Sulle kõik nüüd ütlen“: „Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema „mõtlemine rollis“, meistrikunsti saladus või midagi muud? Vallutav sarm, võib-olla.“

Täna tähistab oma 70. sünnipäeva metsasarvemängija Valdek Põld (9. august 1956), kes on mänginud 1973. aastast (vaheaega...
09/08/2026

Täna tähistab oma 70. sünnipäeva metsasarvemängija Valdek Põld (9. august 1956), kes on mänginud 1973. aastast (vaheaegadega) ja taas 2002. aastast Estonia teatri orkestris (aastatel 1987–1991 metsasarverühma kontsertmeister).

Valdek Põld õppis aastatel 1970–1971 Tallinna Lastemuusikakoolis (õpetaja Aleksander Aleksejev), lõpetas 1975. aastal Tallinna Muusikakooli (Robert Kasemägi klass) ning õppis 1975–1976 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (Uve Uustalu klass).

Aastatel 1978–1981 mängis Valde Põld Eesti Raadio Estraadiorkestris ning 1991. aastast Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris (1991–1996 metsasarverühma abikontsertmeister, 1996–2010 kontsertmeister). Ta on teinud projektipõhiselt kaasa ka mitmes orkestris ja koosseisus, sealhulgas Estonia teatri kammerorkestris ja puhkpillikvintetis, Tallinna Kammerorkestris, Hortus Musicuse Akadeemilises Orkestris, aga ka rokk-ansamblis Mess.

Foto: Henno Saarne

Meie tänane juubilar on metsosopran Valentina Rossar, kes laulis aastatel 1974–1999 Estonia teatri kooris ja mängis kõrv...
09/08/2026

Meie tänane juubilar on metsosopran Valentina Rossar, kes laulis aastatel 1974–1999 Estonia teatri kooris ja mängis kõrvalosi.

Pidevalt pulbitsevast energiast tulvil ning südamest tuleva naeratusega Valentinaga kohtumine toob alati nagu päikese pilvede tagant välja. Naiselikult sarmika ja veetlevana ning ülihea lavalise liikumisega, oli ta oma teatriaastatel pidevalt esirinnas, kui oli vaja täita mingeid tantsulisi oskusi nõudvaid lavalisi ülesandeid.

Valentina Rossar (aastani 1976 Belova) lõpetas 1973. aastal Tallinna Muusikakooli (Ludmilla Issakova ja Ester Lepa klass).
Aastatel 1966–1974 töötas ta õmblejana ja õppis Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudios.

Address

Tallinn

Website

Alerts

Be the first to know and let us send you an email when Estoonlased maskiga ja maskita posts news and promotions. Your email address will not be used for any other purpose, and you can unsubscribe at any time.

Contact The Establishment

Send a message to Estoonlased maskiga ja maskita:

Shortcuts

Share

Category