16/09/2026
⭐️ 3 KÜSIMUST Eva Kollile, kelle tõlkes ilmus äsja Concita De Gregorio “Seal kuskil, kus on mustmiljon konna ja liblikat”.
⭐️ Kuhu saavad kõik kadunud asjad?
Eks nad vist meie pähe saavad. Muutuvad osaks meist. Kui miski või keegi meie elust kaob, jääb ta kuskile mingil kujul siiski alles, olgu ilmsi või unedes – me oleme ju suuresti just unenägudest ja mälestustest tehtud. Kohtumised jäävad alles. Vahel näiteks võtame teistelt inimestelt, keda me armastame, midagi üle – hääletooni, mõne maneeri või nalja. Kui selle siis enda juures ära tabame, tekib korraks naljakas äratundmine – ahaa, siin sa mul jälle oledki!
Raamat „Seal kuskil, kus on mustmiljon konna ja liblikat“ on kaotustest ja nendega toime tulemisest. See on katse anda kaotatud inimestele ja asjadele koht, kus nad saaksid olla. Omamoodi puudujate päevik, nagu autor ise selle kohta ütleb.
⭐️ Kuidas iseloomustaksid autorite stiili?
See on vana hea lasteraamat täiskasvanutele. Ja vastupidi. Jutustajaks on lapsed – nad räägivad selle lapse häälega, kelleks me mingis mõttes alati jääme ja kelle endas alati ära tunneme. Lood on selged, konkreetsed, napid, elulised, pildid aga veidi hajuvad, unenäolised. Need kaks tõelust täiendavad teineteist ja täidavad vastastikku tühikuid.
⭐️ Kellele see raamat on mõeldud?
See on kõigile, tõesti absoluutselt kõigile, kes veel lugeda tahavad või oskavad. Me koosneme ju, mida aeg edasi, üha enam kaotustest. Lõpuks kaotame nagunii kõik, ka iseenda. Selle teadmisega leppida ja toime tulla on omamoodi kunst. Kes selle käppa saab, see võib elu hapral pinnal liuelda, kuni tema lugu kestab. See raamat ongi sellise liuglemiskunsti algkursus: kuidas oma tunded ära tunda, kaotatust parajal määral tuge otsida ja parajal määral lahti lasta, kadunud asjad ja inimesed endasse hõlmata, neist und näha, oma unede ja mälestustega rahu teha.
🦋 Raamatu illustreeris Beatrice Alemagna. Foto Evast tegi Jaak Urmet.
Katkendi leiad siit https://www.draakonkuu.com/raamat/seal-kuskil-kus-on-mustmiljon-konna-ja-liblikat/