12/06/2026
Viimasena neljast vastab küsimustele Joosep Lõhmus, kes lisaks näitlejana oli ka lavastaja assistent.
Lavastuses "Ma ei märganudki, millal sa läksid" osalevad ka neli noort Lavakunstikooli lõpetava lennu tudengit. Seistes ühe muutuste protsessi seljakul ning vaadates lahkelt terendavasse teadmatusse, on paslik küsida, mis on praegusel hetkel nende jaoks silma jäänud, oluline ja järgmine.
📍 Üks ilusaim argipoeetiline hetk?
Kõige kaunimad hetked sünnivad alati öösiti. Ja valusaim ning ilusaim hetk öödes on siis, kui linnud on ärganud ja hakkavad uue päeva tulekut kuulutama. See lõhub ära lootuse, et lindudele eelnenud hetk saaks kesta kauem kui võimalik, kuid samas on selles ööpäevaringi vahetumises midagi arusaamatult ilusat.
📍 Kuhu oled teel rabelema?
Rabeleks, et rohkem õppida, lugeda, näha, teha ja kogeda.
📍 Kes või mis on su perekond?
Minu sünnipere on mulle ääretult tähtis ja vahepeal tundub vale nimetada sõpru ja teisi lähedasi inimesi oma perekonnaks. Kuid perekonnale sarnane sõna on veregrupp. Samasse veregruppi kuuluvaid inimesi ei ole palju, kuid neid, kes on, tunneb sõnuseletamatu igatsuse kombel ära. Olen tänulik, et saan inimesi sedamoodi igatseda.
Täna enam saali ei mahu, aga homme on võimalus tulla! ja müügil on nüüd ka augustikuu etenduste piletid!
📷 Herkko Labi: Joosep Lõhmus, Lauri Lagle lavastus "Ma ei märganudki, millal sa läksid"