08/07/2022
"The History of Korean Western Theatre"
6. juuli kell 20.00
7. juuli kell 19.00
E: sain "the history of korean western theatre"ist väga suure elamuse. ma ei tea, mingi selline suure kultuurilise probleemi ja kollektiivse mälu kujutamine läbi isikliku suguvõsa probleemide ja otsese mälu läbi…
S: hmm, jaa ma olen nõus. aga minu jaoks sellest nagu ei piisanud. et kujutab jah, sain juba aru - aga mitte kuigi originaalselt ega huvitavalt?
E: riisikeetja, mees.
S: osad vahendid olid muidugi ägedad, ja pm need veidrad laulud ja videomontaažid ka, aga ma ei saanud nagu aru, kas neil on peale niisama efekti veel mingi funktsioon… see ta ajalooline probleem iseenesest oli muidugi hariduslikult väärtuslik, aga laiemas raamistikus nagu igav, sest paigutub ikka sinna "oih me püüdsime lääne moodi olla aga tuleb välja et lääs polegi hea" teemasse. ja iseenda elu ja mäluga tõmmatud paralleel mõjus ka klišeelt.
E: kas sa mõtled midagi sellist, et tore et sa oled oma probleemi mõistnud, aga et miks sa midagi konkreetset ette ei võta? et oleks võinud selle tüki asemel luua uue korea pärimusliku teatri ärkamislaine? mina võtsin seda lavastust vist pigem muinasjutuvestmisena, ja selle võrdluse kontekstis toimub siis mingisuguse absurdse lahenduse loomine valmides, "moraalitsevas" teatris.
S: ma ei nõuaks konkreetseid tegusid, see on alati see poliitilise-jms teatri libe jää. et minu meelest on väga okei teha sellest probleemist nüüd üks lavastus, mitte ülestõus, aga mul oli just nagu kahju, et ta ei suutnud teha sellist, mis oleks mulle piisavalt meeldinud et see probleem ka kunstiliselt kohale tuua. ehk ma teadsin nagu ette mis seal muinasjutus juhtub, ja ta ei andnud sellele minu jaoks piisavalt lisaväärtust. v.a see lõpu linadega vehkimine, selline ise traditsioonide juurde jõudmine. seda poolt oleks võinud rohkem olla, ja vähem seda riisikeetjate puust-ja-punaseks jutuvestmist.
E: ah eks see vist nii ongi, kuigi mulle tundub et asi pole tegelikult yldse selles. asi on selles et "saagem eurooplasteks, aga jäägem ka asiaatideks"... et see lugu ongi nii selge, oma lihtsuses totter ja etteteada, aga eesti ajaloovaludega on minu arust samamoodi, et need on sama totrad, neist justkui oleks nagu mõttetu rääkida, aga kohe kui keegi seda hästi siiralt ja lapselikult teeb, hakkab kahju.
S: aga ma ei taha et mul etendusel etendajast kahju hakkaks?? see on kõige lihtsama vastupanu teed minek.
E: võibolla. aga kui hakkab päriselt siis ikkagi töötab? nagu et kui lavastus suudab äratada mingise emainstinkti nt. yldse igasugused tunded head ju, katarsis on ka tundeline.
E: okei peale seda kim noble'it on kõik mu argumendid tühised ja teema võib lõpetatuks lugeda.
