Tori abajasse ajaloolise sadama juurde ehitatud sadamaait, mis täna merepiirist sedavõrd kaugele on jäänud, et on raske kujutleda vett sealsamas loksumas, on üks Kuressaare vanimaid ehitisi. 1663. aastal valmides linnakindlustuste taha jäänud kõrge viilkatusega hoone oli mõeldud eelkõige vilja ladustamiseks. 17. sajandi lõpus käis sadamas vilgas tegevus, veeti välja vilja, loomi, liha, lina, õlut, lupja, nahku. sajandi lõpul hakkas laht madalaks jääma ja suured laevad pidid kaugemal ankrusse heitma. Väiksemad jäid veerand, suuremad lausa poole miili kaugusele kaldast, „Suurde Katlasse”. Viimased laevad laaditi siin aastal 1726. Hiljem veeti aitades hoitud vili paatidega reidile jäänud laevadele. Sadamaaida tähtsus kasvas pärast Põhjasõda, kui Kuressaarde elama asunud Pärnu kaupmees Johann Schmidt ostis sealt lähedusest 18. sajandil esimesed maavaldused ja hakkas sadamaaita ladustama eksportvilja. Oma valdused ja kaubamaja pärandas ta edasi suguvõsa liinis Cristoph Friedrich Schmidtile, kes oli äritegemist õppinud Inglismaal ning kelle käe all läks ka Kuressaares jõudsalt käima merekaubandus ja laevaehitus. Sadamaaita tõid sügisel ümberkaudsed mõisad oma müügiteravilja, põhiliselt rukist, mis ladustati seal salvedesse ja jäi ootama kevadet. Kevadel olid hinnad kõrgemad ja võis hakata vilja välja vedama. Selleks tuli kasutada madala põhjaga, mööda kanalit aida juurde pääsevaid veopaate ehk rahvakeeli parsasid, millega viidi vili reidil ankrus seisvale suuremale laevale. Ühe laeva täitmine viljaga võttis aega umbes neli päeva. Saaremaa rehtedes kuivatatud, kergelt suitsumaitseline ja kauasäiliv vili transporditi enamasti Lääne-Euroopasse, Venemaale ja mujalegi. Cristoph Friedrich Schmidt oli edukas ärimees, aga kahjuks ei osutunud nii edukaks tema poeg Constantin, kellele olid tugevateks konkurentideks noorema põlvkonna kaupmehed Grubener, Rahr ja ka Kuressaarde elama asunud vene kaupmehed. Viimastest edukaimaks osutus Holostov, kes oli tol ajal linnas jõuliselt tegutsema hakanud. 1842. aastal kolis Constantin ära Pärnusse, aga tema vend August Schmidt lasi ehitada sadamaaidale juurdeehituse, kus alustas tööd esimene auruveski Saaremaal. August Schmidti töö jätkajaks sai tema poeg Oscar Schmidt. Auruveskil olid suured eelised siiani tegutsenud tuuleveskite ees, kuna sõltumata tuule tugevusest käis töö iga ilmaga. Hea jahu järele oli suur nõudlus kohalike pagarite hulgas. Pagariärides alustati tööd varahommikul, ja kui aknaluugid valla löödi, täitus linn hommikuti imepärase sooja saia lõhnaga, mis meelitas oma üürikorteritest ja pansionaatidest välja ka patisaksad.
