06/07/2026
Kunagised kohtumised ärkavad ellu....aitäh Tiina Tohver jagamast...
Täna sahtleid koristades sattusid mulle kätte kirjad ... Ave Alavainult.
Aasta oli 2001. Mina olin 24, Ave 59 🥰 25 aastat on vuhinal mööda läinud...
Kuidas me kirjutama hakkasime on siiamaani minu jaoks uskumatu. Minu esimene töökoht Tallinnas oli Eesti Päevalehes, kus müüsin telefoni teel lehte. Ave nimi oli minu helistamisnimekirjas. Tol ajal helistasime väljatrükitud Exceli tabeli järgi, kasutades lauatelefoni. 🙂
Meil tekkis nii hea ja siiras vestlus. Ma kurtsin talle, et igatsen saada päris kirju - käsitsi kirjutatud, mark tatiga peale kleebitud ja puha. Nii meist saidgi kirjasõbrad. Pean tunnistama, et ma ei teadnud siis kohe, kes Ave on. Ta oli minu nimekirjas oma ärinimega AVE VITA! (Ave ELU - nagu ta seda hiljem tõlkis).
Ma lugesin neid täna uuesti ja nagu oleksin neid näinud esimest korda. Sest nüüd ma mõistan Ave tundeid ja mõtteid ehk paremini, kui enda kahekümnendates. Need kirjad on nii vahetud. Ta saatis äsja lõpetatud luuletusi, rääkis esinemiskutsetest, sellest, kuidas ta raamatuid välja andis (või kuidas teised soovisid seda tema eest teha), rääkisime lastest ja muidu elust-olust.
Ave soovis väga minuga päriselus kohtuda, kutsus mind Tallinnasse enda esinemispaikadesse ja kutsus mind ka Hiiumaale külla. Aga ma kartsin. Ma kartsin kohtuda endast nii palju vanema sõbraga - päris luuletaja, kirjaniku ja autoriga. Kartsin, et ma ei oska midagi rääkida. Et ma ei ole piisavalt "midagi". Täna on mul sellest nii tohutult kahju. 💔
Nüüd Avet ei ole enam. Juba üle nelja aasta. Ta suri 2022. aastal, täpselt minu sünnipäeval... Mina sain siis 45 ja olin sel hetkel hoopis Floridas. Ma ju mäletan seda päeva ... aga siis ma ei teadnud, et see oli Ave viimane päev.
Eesti Päevaleht oli mu tööandja kõigest 2 kuud, enne kui panka tööle läksin, aga see andis pikaajalise ja ootamatu kohtumise, mis on minu elus tänaseni, sest ka täna lähen sellesse hetke, mis oli 25 aastat tagasi.
Kindlasti julgustan noori oma esimest töökohta valides valima töö, kus saab suhtlemisoskuseid proovile panna. Ega mina ka ei osanud alguses suhelda. Telleritöö oli see, mis mind õpetas kui päevas 80-100 inimesega kohtusin. Väikesest hirmust, võivad alguse saada kõige ilusamad ja ootamatumad sidemed.
Nii tore oleks praegu Avele kirjutada ja öelda, et ka mina kirjutasin raamatu. Kuigi ma kirjutasin oma raamatu näiliselt küll müügist, siis tegelikult räägib mu raamat ennekõike suhtlemisest.
Inimlikust kontaktist, sellest samast ehedusest ja sideme loomisest, mis algas kunagi ammu ühest juhuslikust telefonikõnest ja elab edasi nendel kollakatel paberilehtedel. ✨
Seda mõistan ma täna neid vanu kirju lugedes veelgi selgemalt.
Julgeme suhelda ning kohtuda, isegi kui tunneme end ebakindlalt. Sest aeg läheb nii kiiresti...
Aitäh, Ave. 🥀🩶🤍❤️
Pildill on meie kirjavahetuse säilinud osake.
