24/04/2023
Mälestades Babaid
22.04.2023
1970. aasta sügisel, mil Aare oli 10. klassi poiss Tallinnas, eristasid teda klassikaaslastest pikad juuksed ja teksade säärtesse õmmeldud alt laienevad siilud, mida hipislängis nimetati kloššideks. Tema kõrvade vahel tuksus biitlite biit ja ta hing ihkas avarust.
Kuigi Aare hoidis oma unistused enda teada, lehvisid ta pikad juuksed kui kahtlustäratav vabaduse lipp. Ilmselt ka seetõttu avastas ta tol sügisel enda sabast kummalised mehed, kes teda iga päev kooli saatsid ja pärast tunde vastas ootasid.
Nelikümmend üks aastat hiljem sattusin taasiseseisvunud Eesti Vabariigis esimest korda Aarele külla. See oli 28. augustil 2011, mil Londonist Tallinna väisav kirjanik, Aare hea sõber Vladimir Wiedemann mind tema juurde viis. Wiedemann kirjeldas Aaret kui Eesti esimese põlvkonna hipit, kes on mööda ilma rännanud tuhandeid kilomeetreid, peamiselt pöidlaküüdiga. Kui läbitud kilomeetrid kokku lüüa, saaks staažika rändurhipi teekonna pikkuseks 2,5 ringi ümber maakera.
Peagi sai minust tema juures regulaarne külaline – osalt seoses dokumentaalfilmiga „Nõukogude hipid“ ja sellega seotud uurimistööga, milles Aarel oli kahtlemata võtmeroll hoida minu ja meie filmimeeskonna uudishimu siinse hipiliikumise ajaloo keerdkäikude vastu. Minu jaoks kehastas Aare sümboolselt nõukogude hipide paradoksaalset seisundit – oskust olla suletud ruumis ja piiratud oludes hingelt vaba. Reisima. Või koguni lendama. Aga etnograafilist huvi kõrvale jättes saime Aarega ka sõpradeks.
Nõukogudeaegse Eesti kitsad olud sundisid Aaret ja teisi vabamõtlejatest noori leidma loovaid viise, kuidas end kammitseva süsteemi kiuste vabana tunda.
Niisiis selleks ajaks, kui Moskva hipid 1. maiks Tallinna jõudsid, et pöidlaküüdihooaeg sümboolselt avada, oli Aare juba teisel pool kuuendikku planeeti.
Aare rännutrajektoorid kasvasid iga aastaga üha suuremaks, viies teda Baikali taha, Põhja-Siberisse, Kaukaasiasse. Tema meelissihtkohaks kujunesid Kesk-Aasia mägised rajad, mis kinkisid talle elu õnnelikumaid hetki ja kus tema sõnul „maailm lahti läks“. Aare järel avastasid paljud teisedki Kesk-Aasia mäed, kuni piirkonnast kujunes nõukogude hipide oma „India“, kus iga õige hipi pidanuks vähemalt kordki elus ära käima.
Kesk-Aasia mägedes viibis Aare sageli nädalate kaupa uhkes üksinduses. Aare on kirjeldanud seda järgmiselt: „See on paras aeg, et see, mis muust asjast on pähe ketrama jäänud, jääb vaikseks. Edasist on sõnutsi keeruline lahti seletada, aga mõned asjad lihtsalt lähevad lahti. Teisalt on see ka mingi seletamatu energia ammutamine, sest pärast seda vaatad maailma hoopis teise pilguga.“
Ilmselt just hipiks olemise kogemus rangete piirangutega Nõukogude Liidus õpetas Aaret meele abil piirangutest üle olema – nii nõukogude aja raudsest eesriidest kui ka teda hilisemas elus tabanud kehalise füüsise kammitsatest üle olema, end neist välja mõtlema, kaugustesse ulatuvate afektiivsete sidemete abil lahti rebima.
Ansambel Keldriline Heli (– tuntud ka kui Väntorel) alustas oma 1971. aasta lugu „Väsimus“ kitarrist Viljar Rähni sõnadega „Võid mõelda kõigest, millest pea ringi käib, ja öelda hoopis muud, mis kõigil meeldiv näib“, andes justkui selle põlvkonna vabameelsetele noortele vihje seesmisele vabadusele ja meele ekstaatilisele potentsiaalile, või koguni vastava võluvitsa. Aare alustas ritualiseeritud plaadikuulamise õhtutega koos sõpradega oma kodus, mis lennutasid teda kaugele, ning koges elu erksamaid hetki pikkadel üksildastel retkedel Kesk-Aasia mägedes, kus vaim oli vaba.
Ent isolatsioon ja ilmajäetus jäid saatuse tahtel teda saatma ka raudse eesriide langedes. Kuni kogu vabaduse ruum, mis rändurhipile jäi, oligi vaid mõtteline.
Kuigi Aare nentis juba ammu, et tema reisid olid muutunud sellisteks, kus füüsilist keha ei pea üldse liigutama, on ta nüüd ette võtnud ühe suure rännaku, ehk koguni galatikatevahelise lennu – ning nüüd siis täiesti ilma inimkeha koormata.
Jääb üle soovida imelisi reise kosmoses, armas Babai! Oli au Sind selles elus tunda. Oli au talletada killukesi Sinu eluteest filmilindile. Puhka rahus, head reisi, sõber. OM
— Terje Toomistu kõne Babai ärasaatmisel