Soviet hippies

20/03/2026

In case you’re in LA — or know someone who is — don’t miss this rare occasion.
A showcase of Soviet hippie archives + a non-stop screening of our documentary.
Spread the word to your people in LA and beyond ✨
And peace — again, we need to demand peace.

This Saturday afternoon, March 21, 2026, the Wende will bring a suppressed counterculture back into view with a rare open house of materials from our Soviet Hippie Collection. Visitors can explore …

24/09/2025

PARIS and HELSINKI special screenings!

We love it when Soviet hippies continuously attracts new contexts and audiences. This week, there are special screenings in Paris and Helsinki, both in very exciting contexts.

In Paris this Friday, the screening takes place in tandem with a photography exhibition at Espace MVG 𝗕𝗔𝗖𝗞 𝗜𝗡 𝗧𝗛𝗘 𝗨𝗦𝗦𝗥 - 𝗟𝗲𝘀 𝗮𝗿𝘁𝗶𝘀𝘁𝗲𝘀 𝗱𝗲 𝗹𝗮 𝗣𝗲́𝗿𝗲𝘀𝘁𝗿𝗼𝗶̈𝗸𝗮 – a great symbiosis to think about the power of arts in an authoritarian regime. The showing is at the famous Cinéma l'Entrepôt at 19:30.

In Helsinki, on October 1 at 17:00, the screening is an unofficial pre-event of the psychedelic research conference next weekend in Turku. The director Terje Toomistu Cece joins the post-screening panel discussion with Oliver Berg, director of the Estonian Foundation for Therapeutic Advancement and Innovation with Psychedelics, Juuso Kähönen, philosopher and board member of the Finnish Association for Psychedelic Research, and Henry Soinnunmaa, chair of the Association for Finnish Psychedelic Education & Culture; moderated by Aleksi Mikael. It takes place at what looks like a wonderful place by the seaside: Lapinlahden Lähde in Ruoholahti.

Come yourself or spread the word to your dear ones in Paris and Helsinki!
Event links in comments

04/02/2025

Today it's the birthday of our film protagonist Vladimir Wiedemann!
We wish him a continuous merry-go-round-the-sun as we dug out this photo from the mid-to-late-1970s with his guru Sri Rama Michael Tamm in (Soviet) Estonia, probably a couple of years before both of them miraculously emigrated from USSR to the Americas.

24/04/2023

Mälestades Babaid
22.04.2023

1970. aasta sügisel, mil Aare oli 10. klassi poiss Tallinnas, eristasid teda klassikaaslastest pikad juuksed ja teksade säärtesse õmmeldud alt laienevad siilud, mida hipislängis nimetati kloššideks. Tema kõrvade vahel tuksus biitlite biit ja ta hing ihkas avarust.
Kuigi Aare hoidis oma unistused enda teada, lehvisid ta pikad juuksed kui kahtlustäratav vabaduse lipp. Ilmselt ka seetõttu avastas ta tol sügisel enda sabast kummalised mehed, kes teda iga päev kooli saatsid ja pärast tunde vastas ootasid.

Nelikümmend üks aastat hiljem sattusin taasiseseisvunud Eesti Vabariigis esimest korda Aarele külla. See oli 28. augustil 2011, mil Londonist Tallinna väisav kirjanik, Aare hea sõber Vladimir Wiedemann mind tema juurde viis. Wiedemann kirjeldas Aaret kui Eesti esimese põlvkonna hipit, kes on mööda ilma rännanud tuhandeid kilomeetreid, peamiselt pöidlaküüdiga. Kui läbitud kilomeetrid kokku lüüa, saaks staažika rändurhipi teekonna pikkuseks 2,5 ringi ümber maakera.
Peagi sai minust tema juures regulaarne külaline – osalt seoses dokumentaalfilmiga „Nõukogude hipid“ ja sellega seotud uurimistööga, milles Aarel oli kahtlemata võtmeroll hoida minu ja meie filmimeeskonna uudishimu siinse hipiliikumise ajaloo keerdkäikude vastu. Minu jaoks kehastas Aare sümboolselt nõukogude hipide paradoksaalset seisundit – oskust olla suletud ruumis ja piiratud oludes hingelt vaba. Reisima. Või koguni lendama. Aga etnograafilist huvi kõrvale jättes saime Aarega ka sõpradeks.

Nõukogudeaegse Eesti kitsad olud sundisid Aaret ja teisi vabamõtlejatest noori leidma loovaid viise, kuidas end kammitseva süsteemi kiuste vabana tunda.
Niisiis selleks ajaks, kui Moskva hipid 1. maiks Tallinna jõudsid, et pöidlaküüdihooaeg sümboolselt avada, oli Aare juba teisel pool kuuendikku planeeti.
Aare rännutrajektoorid kasvasid iga aastaga üha suuremaks, viies teda Baikali taha, Põhja-Siberisse, Kaukaasiasse. Tema meelissihtkohaks kujunesid Kesk-Aasia mägised rajad, mis kinkisid talle elu õnnelikumaid hetki ja kus tema sõnul „maailm lahti läks“. Aare järel avastasid paljud teisedki Kesk-Aasia mäed, kuni piirkonnast kujunes nõukogude hipide oma „India“, kus iga õige hipi pidanuks vähemalt kordki elus ära käima.
Kesk-Aasia mägedes viibis Aare sageli nädalate kaupa uhkes üksinduses. Aare on kirjeldanud seda järgmiselt: „See on paras aeg, et see, mis muust asjast on pähe ketrama jäänud, jääb vaikseks. Edasist on sõnutsi keeruline lahti seletada, aga mõned asjad lihtsalt lähevad lahti. Teisalt on see ka mingi seletamatu energia ammutamine, sest pärast seda vaatad maailma hoopis teise pilguga.“

Ilmselt just hipiks olemise kogemus rangete piirangutega Nõukogude Liidus õpetas Aaret meele abil piirangutest üle olema – nii nõukogude aja raudsest eesriidest kui ka teda hilisemas elus tabanud kehalise füüsise kammitsatest üle olema, end neist välja mõtlema, kaugustesse ulatuvate afektiivsete sidemete abil lahti rebima.
Ansambel Keldriline Heli (– tuntud ka kui Väntorel) alustas oma 1971. aasta lugu „Väsimus“ kitarrist Viljar Rähni sõnadega „Võid mõelda kõigest, millest pea ringi käib, ja öelda hoopis muud, mis kõigil meeldiv näib“, andes justkui selle põlvkonna vabameelsetele noortele vihje seesmisele vabadusele ja meele ekstaatilisele potentsiaalile, või koguni vastava võluvitsa. Aare alustas ritualiseeritud plaadikuulamise õhtutega koos sõpradega oma kodus, mis lennutasid teda kaugele, ning koges elu erksamaid hetki pikkadel üksildastel retkedel Kesk-Aasia mägedes, kus vaim oli vaba.
Ent isolatsioon ja ilmajäetus jäid saatuse tahtel teda saatma ka raudse eesriide langedes. Kuni kogu vabaduse ruum, mis rändurhipile jäi, oligi vaid mõtteline.
Kuigi Aare nentis juba ammu, et tema reisid olid muutunud sellisteks, kus füüsilist keha ei pea üldse liigutama, on ta nüüd ette võtnud ühe suure rännaku, ehk koguni galatikatevahelise lennu – ning nüüd siis täiesti ilma inimkeha koormata.
Jääb üle soovida imelisi reise kosmoses, armas Babai! Oli au Sind selles elus tunda. Oli au talletada killukesi Sinu eluteest filmilindile. Puhka rahus, head reisi, sõber. OM

— Terje Toomistu kõne Babai ärasaatmisel

21/04/2023

Babai saatmine kosmosereisile on laupäeval Liiva kalmistul kl 13:00 🤍 OM

Suri dokumentaalfilmi «Nõukogude hipid» võtmetegelane Aare Loit.

18/04/2023

OM Babai OM
Our beloved friend, a first-generation hippie of Tallinn, wanderer and seeker, and the leading protagonist of Soviet Hippies Aare Loit alias Babai has left the Earth. Although he stated already years ago that these days he doesn't need to move his body at all to travel, it is quite possible that he now enjoys a major journey, an intergalactic trip without any burden of human embodiment. Half a century ago he escaped the Soviet daily reality taking long trips within the USSR to Central Asia and the Far East in pursuit of spiritual refuge and a connection to nature. Altogether he traveled by hitchhiking as many kilometers as 2,5 times around the globe – of course, all within the borders of the USSR. He was a central figure in Tallinn's hippie scene and certainly one of the key persons that guided our curiosity in making this movie.
Marvelous journeys and soft landings, dear Aare! You will be missed.

02/12/2022

Dokumentaalfilmist "Nõukogude hipid"tõukunud vestlus Hardo Pajula saates „Tähenduse teejuhid“ oli filmi autori Terje Toomistu vestluspartneriks Herbert Murd. Hipiks ta end küll ei pidanud, aga kontrakultuuris oli ta muidugi üks võtmeisikuid. Aga siinsesse hipindusse andis kahtlemata oma panuse – 1970. aastal korraldas Pärnus legendaarse „Pärnu lillepeo“, kus rock-kontserdi lava oli kaetud eelnenud ööl naaberaedadest kokku näpatud lillede mägedega – mis saaks olla rohkem hipilikum!
Hiljem korraldas veel kontserte ja kirikus kollektiivseid „keelatud muusika“ kuulamisi, mis paraku maksid talle mitmeid kuid ka reaalselt vangistuses.
Taskuhäälingut saab järgi kuulata, vaadata ka Youtube’s (Edmund Burke’i Selts) – https://www.youtube.com/watch?v=nv3IX1bpbe0

17/10/2022

Ateljee sügavustest leidsime Kiwa ja Terje Toomistu kureeritud "Nõukogude lillelaste" näitusel Eesti Rahva Muuseum / Estonian National Museumis kasutusel olnud psühhedeelsed 6-värvilise siiditrükiga kaunistatud kangad – oleks tore võimaldada neile uus elu ja asjakohane kasutus. Mõni näitus, rõivadisainer, kohvik, kogukonnakeskus, plaadipood, installatsioon või miks mitte ka lihtsalt fännipositsioon ehk vajaks kena kraami?
7 tk puuvillasest kangast á 145x300 cm (trükitud osa 75 cm lai, trükitud osa on õmmeldud kokku trükkimata kangaga). Siiditrükiga pinna kogu-ulatus 15,75m2.
Huvi korral kirjuta privas – sõnumit võib julgelt jagada!

//
Giveaway silk printed cotton cloth that was used at the Soviet Hippies' very first exhibition at the Estonian National Museum is looking for a new relevant use! The total size of the printed cloth is 15,75 m2 spread out on 7 pieces.
DM with expressions of interest and please share widely!
We expect the transportation costs to be covered by the receiver.

15/06/2022

Terje Toomistu kirjutab ajalehes Postimees Elvas 1972. aastal toimunud vabaõhufestivali olulisest, mille 50. aastapäeva tähistati 11. juunil Elvas võimsa kontsertõhtuga.
Tekst avaldati koos Kiwa põhjaliku arvustusega tol õhtul üles astunud ajastutruudest ansamblitest. Link all.

ELVA ROCK 1972

1972. aastaks oli nõukogude hipiliikumine nelja-viie eelnenud aasta jooksul nakatanud oma «kummalisse vibratsiooni» juba arvestataval hulgal noori. Optimistlikust puhangust, lootusest laiendada iseolemise ja eneseväljenduse viise, oli selleks ajaks saanud aga võimukandjate süstemaatilise represseerimise sihtmärk. Võim nägi rock-muusikast tiivustatud noortes tõsist ohtu ühiskondlikule sidususele ja sotsialistlikule moraalile.
«Suurt sõpruskontserti» Elvas väisas rahvast nii Lätist kui ka Moskvast, tõstes Eesti kogu rock-muusikat hindavate nõukogude noorte mentaalsel maakaardil esikohale. Teiste seas külastas üritust ka Moskva hipide omaaegne liider Solnt­se (Jura Burakov), kes andis nõukogude hipiliikumisele selle kõnekeelse nimetuse sistema – ehk pikajuukseliste oma «süsteem» suures nõukogude süsteemis. Pärast Elvas saadud inspireerivat laksu jäigi Solnt­se Eesti hipisuve nautima.
Niisiis mängis Elva festival tähtsat rolli nõukogude hipide põrandaaluse võrgustiku arendamises. Aga veelgi olulisem oli selle afektiivne mõju noortele, kes seal absoluutses transiseisundis tantsu vihtusid, ja teistele, kes seda ehk (veel) teha ei julgenud, aga kes ilmselt said siit tähendusliku reaalsuse piire nihutava kogemuse. See oli nagu oma väike Woodstock.
Mõeldes Scott McKenzie märgilisele Ameerika hipiajastu loole «If you’re going to San Francisco», sai sellest «kummalisest vibratsioonist» noorte tunnetusliku erisuse paik: lootus, potentsiaal, kujuteldav üksolemine lääne mässavate noortega, milles vaid süvenes sügav austus rock-muusika vastu.
Silmitsedes valdavalt seda ajastut omal nahal kogenud publikut Elva festivali 50. aastapäeva tähistamisel, tekkis paratamatult küsimus, kas kontsert tähistab ühe ajastu lõppu, kas rock-muusika revolutsiooniline potentsiaal on sellega ammendunud. Aga juba 1961. aastal lükkas Decca plaadifirma Biitlite demo tagasi põhjendusega, et kitarribändid on moest väljas. 1972. aastal laulis The Who, et rock on surnud. Rock-muusika luigelaulu on lauldud juba omajagu. Aga olgugi et Elva Rock 50 tähistas märgilist episoodi Eesti (ja tegelikult kogu Nõukogude Liidu) rock-muusika ajaloos, mis tänaseks on tõesti ajalugu, mängis nii mõnigi soliidses eas pillimees mu karbi täiega lahti. Nii publik kui ka muusikud tähistasid sel sündmusel oma noorust. Ja muidugi elab kitarrimuusika edasi.

https://kultuur.postimees.ee/7544258/elvas-pandi-miilits-jalle-prugikasti

Piltidel Andres Talvik ja Lagle Alpius (Keldriline Heli) ja Tajo Kadajas (Meie) ning külalised Riia hipiskeenest.